Eelmisest reisist on 48 nädalat möödas.
Täna hommikul ärgates oli esimene mõte – TÄNA! Eile õhtul osaliselt kokkupakitud kraam autosse ja ruttu teele!
Ja nii see umbes läkski, välja arvatud see, et hiljuti ostetud autokülmik ei käivitunud, kui peale tema tahtsid elektrit saada veel mõned riistad ja ainus Tartu linnas saada olev odav pistik, mille abil sigaretisüütajast saadavat elektrit erinevate riistade vahel jagada, kärssas esimese minutiga läbi ja selle tulemusena selgus, et täna külmik ei külmeta aga täna õhtul või homme hommikul tuleb erinevate elektritarbijate tööshoidmiseks mingi muu lahendus välja mõelda ja selle teokstegemiseks Viljari töö juurest jootekolb ja isoleerpael kaasa võtta ja enne seda ema (kellele ema, kellele ämm... :)) ja lapselaps ära kallistada ja peale seda koju tagasi tulla,et äsja koju saabunud laps ära kallistada...
Tegelikult me lootsime, et asume teele umbes kell 10 aga alles veidi enne kella 12 keerasime autonina Valga poole... Igavikuga võrreldes on see täpes :)!
Tänase Läti-Leedu-Poola tegi eriliseks see, et Salacpilsis kohtusime Lauriga, kes juba teist päeva rändas oma Saksamaalt ostetud tsikliga kodu poole. Väga lahe, et tal on ettevõtlikkust lennata üksi Saksamaale uut tsiklit otsima ja siis üksi (aga tegelikult sakslastega ja soomlastega ja eestlastega st meiega suheldes) öösel Poolas telgis metsa all magades koju tagasi matkata.Ta nägi hästi mõnus ja lahe matkasell välja.
Meie pidime oma esialgseid plaane natuke korrigeerima. Varssavisse me täna ei jõudnud. Otsisime lähemaid kämpinguid. Esimeses valitud kämpingus uhke nimega Elixir oli reception juba suletud ja majas käis lärmakas pulmapidu.
Otsustasime minna kämpigusse Echo, kus me mõni aasta tagasi vihmasajus poole päevani põõnasime. Paistab, et vihmane jaanipäev ei ole mingi spetsiifiline eestlaste needus. Ka poolakad on oma pattudega selle ära teeninud...
Meie jaanituli ja grillipidu koosnes suurepärasest ühekordsest grillist ja Vastse-Kuuste vorstikestest, mille me tugevnevas vihmasajus edukalt ära küpsetasime. Nüüd on kõhud täis, kohalik aeg täpselt kesköö... Aeg on pesema minna ja siis vihmakrõbina saatel magama. Homme on suurem osa Poolast veel ees.
Hommikul ärkasime suhteliselt vara, kohaliku aja järgi umbes pool 8. Ilm oli ilus, aeg-ajalt paistis päike ja temperatuur oli täpselt paras.
Peale hommikusööki tegeles Viljar tükk aega elektrisüsteemide ”ümberehitusega”, et saaks külmikut ka sõidu ajal töös hoida.
Ja siis poolapoolapoola... Iga kord imestame, et küll ta ikka on suur. Õnneks on teed Varssavist lõuna poole päris sõidetavad, keskmine kiirus tuli umbes 100 km/h.
Õhtul 8 paiku ületasime Tšehhi piiri, ostsime kiirteede vinjeti (12 eurot üheks kuuks) ja otsisime üles lähima kämpingu. Peale laia ja lapikut Poolat oli väga armas vaada Tšehhi väikesi metsaga kaetud mäekünkaid ja ilusaid külasid nende vahel.
Nüüd on kõht kuuma suppi täis ja kätte jõudnud aeg selle kämpingu pesemisvõimalustega tutvumiseks.
Pesemisega läks kehvemini – dušširuum oli suletud. Pesemine on ette nähtud ainult kella 6-st 10-ni nii õhtul kui hommikul. Täitsa must huumor :)
Kuna jõudsime siia suhteliselt varakult, tegime lõpuks ka natuke reisiplaane. Mitte küll kogu eelseisvaks perioodiks, aga vähemalt homne ja ülehomne päev said paika ja see, et 16 päeva jagunevad Horvaatia ja Itaalia vahel võrdselt.
Praegu on kohalik aeg pool 10 õhtul. Ikka on veel soe – ca 25 kraadi. Mõnus on istuda, vaadata poolikut kuud ja ümberringi süttivaid tulesid ja nautida kohalikku kerget punast veini. Kolm päeva tuleb kodust lõuna poole sõita, et jõuda soojade õhtute ja tsikaadide siristamise juurde.
Teisipäev, 26.juuni 2007
Meie esimene sihtpunkt oli Varaždin. 18. sajandil oli see Ungari-Horvaatia Kuningriigi pealinn. Peale suurt tulekahju 1776. aastal otsustati pealinn üle kolida Zagrebisse, kuid Varaždinis on siiani alles kindlus, neli uhket kirikut ja palju ilusaid väikesi paleesid. Erilise võlu lisas linnakesele see, et mitte kõiki maju polnud veel korda tehtud; restaureeritud majade vahel oli ehtsaid vanu maju, mis näitasid oma tõelist päevinäinud ilu.
Edasi plaanisime sõita piiriäärsesse külakesse nimega Kumrovic. Kõige olulisem vaatamisväärsus seal on kuulsa Jugoslaavia kommunistide juhi marssal Jossip Broz Tito sünnimaja, millesse juba tema eluajal rajati muuseum (3 tuba, igas mõned asjad ja pildid seintel). Hiljem veeti sinna kokku vanu maju mujalt Horvaatiast ja loodi väike vabaõhumuuseum ”Vana küla”.
Tegelikult ei pakkunud Kumrovic meile midagi erilist, eriti veel arvesse võttes, kui palju vaeva me tema leidmiseks pidime nägema. Map&guide oli meie jaoks leiutanud ühe otsetee üle mägede. Kahjuks polnud seda veel rajatud ja pidime kasutama olemasolevaid teid :). Lõpuks kulus meil 2 tundi kohale sõitmiseks ja pool tundi vaatamisväärsuse vaatamiseks.Otsustasime ka Zagrebisse minna, kuigi olime kuulnud, et seal pole midagi vaadata. Nojah, seal on maailmakuulus katedraal ja reisijuht kirjutas ilusatest jalakäijate tänavatest ja vanadest kenadest linnaosadest, aga... Kui just aega ülearu ei ole, võib Zagrebisse rahumeeli minemata jätta.
Vastu õhtut tabas meid (õigemini Horvaatia põhjaosa) vihmasadu ja temperatuur langes 15 kraadini. Olime juba päris mures oma öömaja pärast. Õnneks lõppes vihmasadu just siis, kui me järjekordsesse kämpingusse jõudsime. See oli hiigelkämping Plitvice järvede lähedal.
Omapärane oli selles kämpingus pesuruumide lahendus: selleks, et ust kinni panna, tuli astuda duššialuse peale. Ainsad kaks pisikest nagi olid ukse ülemise serva küljes, sinna oli võimatu korraga mahutada saunalina ja seljast võetud riideid. Pesemisvahendite jaoks polnud ühtki nagi ega riiulit, hoia või hammaste vahel :). Muidu kenad puhtad ruumid, aga funktsionaalsest küljest täiesti läbimõtlemata.
Homme ootab ees üks Horvaatia tuntumatest vaatamisväärsustest, mille kohta oleme kuulnud nii vaimustunud kui ka pole-midagi-erilist arvamusi.
Kolmapäev, 27. juuni 2007
Õnneks oli kõige suurem trügimine ainult rahvuspargi sissepääsule kõige lähemas osas. Kohale oli saabunud üks bussitäis Itaalia prouasid ja teine bussitäis prantsuse turiste lisaks autodega tulnud horvaatidele, hollandlastele, sakslastele, itaallastele, sloveenlastele, ungarlastele, tšehhidele, venelastele jne. Eakamad turistid aga teatavasti kõnnivad vähe ja aeglaselt. Mida kaugemale retke algusest, seda lahedamaks muutusid liikumisvõimalused. Ja seda rohkem sai keskenduda sellele looduse imelisele loomingule.
16 Plitvice järve, igal muidugi oma nimi, paiknevad riburada järjest madalamal üksteise järel. Kõrgemal paiknevatest järvedest madalamatesse voolates moodustab vesi lugematul hulgal koski ja kärestikke. Järved ise on kristallselge rohekassinise veega. Taimed on lopsakad, sest neil on piisavalt päikest, soojust ja niiskust.
Teekond ümber järvede on küllaltki pikk jalgsi käimiseks. Õnneks selgus, et pileti hinna sees on nii laevasõit üle ühe suurema järve kui ka sõit autorongiga rahvuspargi kaugeimast punktist algusesse tagasi. Seega vaatasime ära kõik mis vaadata oli ja jõudsime autorongile istuda täpselt siis, kui vihma sadama hakkas.
Tänasest kämpingust on veel ligi 200 km Dubrovnikuni, mis on meie sellesuvise reisi kõige kaugem punkt. Kämping asub Aadria mere kaldal ja kohe kohale jõudes proovisime ka merevee ära. Selgus, et on soe ja soolane :)
PS Ilm on ka soe, kella 7 paiku kohale jõudes oli +28.
Neljapäev, 28. juuni 2007
Proovisime ka hommikul merevett – ikka soe ja soolane :)
Päike säras taevas ja sundis otsima söögilauale varjulisemat kohta.
Enamus Dubrovnikuni jäänud ca 150 kilomeetrist kulges mööda rannikut. Viljar pidi teed ja liiklust jälgima, aga mina ”nuumasin pilku” Aadria mere sinise vee, saarekeste, purjekate, rannikul asuvate valgete punasekatuseliste majade ja õitsevate põõsastega. Peale lõunat jõudsime Dubrovnikusse. Olin teel pisut reisijuhist selle linna kohta lugenud. Linna hakati rajama 10. sajandil ja kuni 19. sajandini oli ta jõukas ja formaalselt või mitteformaalselt sõltumatu linnriik. 1667. aastal tabas linna tugev maavärin, kuid peale seda taastati ta endise planeeringu järgi. 1991. – 1992. aasta lahingute jäljed on praeguseks samuti täielikult likvideeritud.
Dubrovnik on tegelikult täiesti ainulaadne vaatamisväärsus, kuna väga hästi on säilinud kogu linnamüüriga ümbritsetud vanalinn. Linnamüür, bastionid ja vahitornid kõnelevad sellest, et võimalikel vallutajatel oleks küll raskeks läinud. Samas on see massiivne ehitis omamoodi elegantne ja kaunis. Suurema osa oma ajast Dubrovnikus veetsimegi linnamüüri harjal ümber linna 2-kilomeetrist ringi tehes.
Linnamüüri sisse on ehitatud linn, mis koosneb sirgetest majaridadest, mida eraldavad 1,5-2 m laiused tänavad. Neis majades elatakse tänapäevani. Linnas on mitu kirikut, paleed, purskkaev 1444. aastast, peatänav poodidega, kõrvaltänavad restoranidega ja kohvikutega, kaks kloostrit, sadam...
Päikese käes ringi vantsimine oli päris väsitav. Nii otsustasimegi täna suhteliselt varakult kämpingusse jääda vaid mõned kilomeetrid Dubrovnikust Spliti poole. Käisime jälle ujumas ja siis järgnesid tavapärased õhtused toimingud.
Reede, 29. juuni 2007
Täna alustasime siis formaalselt võttes koduteed, sest meie reisi geograafiliselt kaugeim punkt kodust oli Dubrovnik.
Mõnikümmend kilomeetrit Spliti poole tagasi sõites jäi meie teele reklaam “Arboretum”. Raamatust lugesin, et see on renessansiajast pärit aed ühe villa juures. Villa ise on hüljatud ja lagunenud, aga aed oma puude ja põõsaste, purskkaevu ja akveduktiga on täiesti olemas. Hästi mõnus varjuline oli seal 30-kraadise kuumusega jalutada ja tutvuda tuntud ja tundmatute taimedega.
”Käigu pealt” otsustasime, et teeme ühe ringi Horvaatia saartel. Reisijuht soovitas Korčula ja Hvari saari. Praamiga nende kaudu sõites on täiesti võimalik Splitti tagasi jõuda vältides kord juba sõidetud rannikuteed.
Pelješaci poolsaarel sadama poole sõites meenus, et see piirkond on ühe veini poolest kuulus. Hakkasime otsima ja leidsimegi väikese veinikeldri, kust oli võimalik kohalikku veini maitsta ja kaasa osta. Veiniperenaisega vesteldes läks jutt ka meie eelseisvatele plaanidele ja tema soovitas meil kindlasti Mljeti saarele minna, sest seal pidi eriti kaunis loodus olema. Pigem soovitas ta loobuda Korčulast, mis pidi olema “väike Dubrovnik”. Nii me siis lülitasimegi oma plaanidesse ka Mljeti, kuhu me homme lõbusõidulaevaga läheme, jättes siiski sisse ka Korčula ja Hvari.
Täna on meil jälle eriti luksuslik ööbimiskoht umbes 20 meetri kaugusel merest. Kämping ise on tõenäoliselt ilma igasuguste tärnideta ja kämpingupidaja papi on kahtlaselt ühe tegelase moodi filmist ”Vanad torisejad”, aga õhkkond on siin mõnus, nagu elaks lihtsalt kellegi juures aias. Meie telgi juurest avaneb vähemalt poole-miljoni-dollari-vaade Aadria merele. Ümberringi sebivad italianod, kellel on täna grillipidu, koerad hauguvad, ritsikad siristavad ja ... pagan võtku! – sääsed hammustavad!
Ära vehi, võta OFF!
Laupäev, 30. juuni 2007
Telefon oli pandud 6.50 äratama, sest 8.45 pidime olema juba sadama kõrval kogunemispunktis. Kõik läks sujuvalt – ujumine, dušš, hommikusöök, autosse ja linna. Kogunemiskohas ei paistnud kedagi ootavat… Viljar õngitses taskust telefoni ja teatas siis õõnsa häälega: ”Kell on juba 9.45!”. No mida...!!! No ma ka ei tea, mida... Igatahes oli tema telefoni kell mingil kombel vahepeal peale äratust Eesti aja omandanud! Me siiski ei olnud tund aega hiljaks jäänud!! Varsti leidsime ka oma giidi üles ja istusime laeva, mida meil vanasti nimetati Raketaks.
Korčulast Mljeti saarele sõitis laev ca pool tundi. Üle väga pika aja olime täna ehtsad turismigrupi turistid, kellele giid ütleb, mida teha, kuhu vaadata ja ”nüüd on teil 20 minutit aega et siin kohvikus kohvi juua ja hotelli WC pissil käia.” Üldiselt meile sedasorti turism ei meeldi, aga meie giid oli väga head inglise keelt kõnelev meeldiv noormees ja väga palju meid organiseeritud turismiga ei piinanud.
Mljet on üks Horvaatia 1165st saarest, suuruselt 9-ndal kohal. Ta on ca 35 km pikk ja kõige suurem laius umbes 3 km. Talvel elab seal alaliselt umbes 700 inimest, suvel 2 korda rohkem, sest suvel on seoses turistidega tööd. Talvel pole seal suurt midagi teha ja ühendus maismaaga on paar korda nädalas.
Meiesugused ühepäevaturistid tutvuvad ainult väikese osaga saarest, kus asub Mljeti Rahvuspark. See koosneb kahest kanaliga ühendatud järvest, mis omakorda on merega ühendatud, seega on nad soolase veega ”järved”. Suuremas järves asub pisike Püha Marija saar, kuhu itaaliast saabunud benediktiini mungad rajasid 12. sajandil oma kloostri. Nemad olidki järvede merega ühendamise idee autorid ja teostajad, sest mageveeliste järvede ümbruses oli liiga palju sääski.
Giid oma turistidega jalutas kahte järve ühendava sillani, seal pandi meid mootorpaadi peale ja viidi saarele. Peale kirikuga tutvumist jäime veel tunnikeseks sealsesse restorani külma õlut jooma, siis sõitsime paadiga tagasi, päevitasime ja ujusime, sõime organiseeritud lõunasöögi ja tegime kiire ujumispeatusega ringi ümber väiksema järve.
Nüüd oleme jälle oma uhke vaatega kämpingus tagasi ja juba ei-tea-mitmendat korda ujumas käinud.
Pühapäev, 1. juuli 2007
Meie laev Hvari saarele väljus 13.30, seetõttu jäi täna pisut aega ka supelsaksa mängida. Pakkisime kämpingus oma elamise peale hommikusööki kokku ja suundusime teise lähedalasuvasse külakesse nimega Lumbarda, kus pidi olema üks väheseid Horvaatia liivarandasid. Oli tõesti väike liivarand ja paistis, et üsna populaarne. Peale umbes tunniajalist klassikalist liiva peal lesimist otsustasime hoopis veidi edasi kaljude vahele minna. Sealt oli palju mõnusam vette minna, ainult merisiilikute asjus pidi ettevaatlik olema. Neid oli seal kivide küljes päris palju.
Reis Korčulast Hvari, kunagise kreeklaste Pharose saareni kestis 3 tundi. Hvar on reisijuhi andmeil juba aastaid horvaatide lemmik-puhkusekoht. Siin pidi olema selleks eriti sobiv pehme ja päikeseline kliima.
Otsisime kõigepealt toidupoe oma tagavarade täiendamiseks, siis kämpingu ja siis suundusime Hvari linnaga tutvuma.
Hvar on mõnes mõttes sarnane Dubrovnikule ja Korčulale – keskajast pärit valgest tufist majad ja punased kivikatused. Samas oli miski hoopis erinev. Hvar tundus olevat palju itaalialikum, kuigi itaalia mõjusid on tunda neis kõigis. Võib-olla on Hvar oluliselt vähem kindlus-linn. Vähemalt täna mõjus ta vägagi kuurortlinnana, kus vastu õhtut täitus kaldapromenaad jalutajatega ja seda ääristavad restoranid õhtustajatega.
Nagu Kreekas Nauphlionis, nii on ka siin linna kohal kõrguval mäel 17. sajandil veneetslaste poolt ehitatud kindlus. Lisaks kaunitele vaadetele selle müürilt avanes meil võimalus kuulata ka kusagilt linnast kostvat laulu. Tegemist tundus olevat ”Rahvaste sõpruse õhtuga”, sest Oo-sole-miost läks asi edasi mingi itaalia cantarega ja siis hakkas kostama Kaaa-linka-kaalinka-kalinkammajjaa... Äge!
Meie tänane kämping on jälle merele väga lähedal. Õhtul me enam ujuma ei jõudnud, aga hommikul on see võimalus kindlasti olemas.
Esmaspäev, 2. juuli 2007
Alustasimegi hommikut õige varakult ujumisega. Varase ärkamise põhjuseks oli päike – selles kämpingus oli vähe puid, mille alla telki panna ja juba kell 7 hommikul muutus telk põrgukatlaks.
Kuna laev Splitti väljus alles õhtul kell 6, oli meil terve päev ette nähtud päevitamiseks ja ujumiseks. Väikese tiiru tegime saare teise suuremasse linna Stari Gradi, sest mul oli vaja leida internetipunkt ja töötajatele palgad üle kanda. Peale seda otsisime reisijuhist võetud näpunäidete järgi üles need kaljused rannad, kus on mõnus omaette päevitada, kaljult vette sulpsatada, ilusat vaadet nautida ja kus muuseas kohtab väga palju nudiste. Meie suvitamiskohast mõnesaja meetri kaugusel paiknes lausa nudistide kämping, mis paistis olevad väga tihedalt asustatud. Väidetavalt pidi Horvaatia olema alastikultuuri osas väga tolerantne ja seda igati toetama.
Päev mööduski päikest võttes ja samas tugeva päevituskreemi abil sedasama päikest tõrjudes.
Kell 8 õhtul jõudis laev Spliti sadamasse ja meie suundusime uuesti Dubrovniku poole kämpingut otsima. Oma suureks üllatuseks leidsime kohe linna piirilt uhiuue suurepärase kämpingu. Võimalik, et see tegutseb alles esimest hooaega, sest reisijuhis pole teda mainitud.
Teisipäev, 3. juuli 2007
Öösel oli väga vaikne ja lämbe, hommik aga üllatas meid meeletu tuulega. Et üldse oleks võimalik süüa teha, pidime moodustama söögilauale ühest saunalinast tuulevarju. Õhk oli siiski soe, +28 kraadi.
Olime Spliti kohta juba eelnevalt lugenud, et ca aastal 300 AD ehitas Rooma imperaator Diocletianus sinna oma palee, kus pensionipõlve pidada. Palee sai päris suur, nii umber 200 x 200 meetrit, nii et rohkem nagu väike linn. 305. aastal sai ehitis valmis ja mõned aastad endine imperaator seal ka elas. Peale papi surma jäi ”maja” pikaks ajaks tühjaks, alles 7. sajandil tulid põgenikud naaberlinnast Solanast nende müüride vahele varju ja hakkasid sinna oma linna rajama. Suurem osa sellest, mis tänapäeval Diocletianuse müüride vahel näha on, pärineb keskajast, kui tublid Veneetsia kaupmehed ka selles linnas ilma tegid. Üllatavalt palju on siiski säilinud ka 1700 aastat tagasi ehitatust, ”keldriruumid” näiteks on alles mõnikümmend aastat tagasi osaliselt välja kaevatud ja suurepäraselt säilinud.
Olime mõnda aega Splitis ringi vaadanud ja samal ajal jälginud üle mägede lähenevat äikesepilve. Suurem vihmasadu algas just siis, kui me olime otsustanud ühes tänavakohvikus külma õllega end turgutada. Õnneks kestis sadu vaevalt 15 minutit, varsti oli jälle päike väljas, õhk niiske ja soe.
Splitist 20 km põhja poole asub järgmine vaatamist vääriv linnake Trogir. Tema ajalugu on veel pikem kui Splitil, juba 300 BC tulid kreeklased siia elama. See, mis praegu Trogiris näha on, on siiski väga sarnane Splitile – veneetsiapärane USKUMATULT tihe, lausa labürinti meenutav linnake, millest õhtul saab üks suur söögiparadiis. Restoranide tiheduse ja portjeede aktiivsuse poolest meenutas see väga Pariisi ladina kvartalit.
Õnneks sattusime olema ühed viimased külastajad, kes veel enne katedraali sulgemist sinna sisse pääsesid. Tegemist on tähelepanuväärse hoonega, kus oma aja suurimad meistrid on rikkalikult skulptuure nikerdanud. Reisijuht pühendas sellele hoonele terve lehekülje üksikasjalikke kirjeldusi.
Meie vaatasime siiski rohkem linna tervikuna kui üksikuid ehitisi. Käisime mööda kitsaid tänavaid ja aina imestasime, kui tihedalt majad paiknevad.
Igatahes oli Trogir oma jahisadama, kaldapromenaadi ja väikese kompaktse vanalinnaga suurepärane vaatamisväärsus.
Kämpingus oleme siinsamas Trogiri külje all mere kaldal. Esialgu tundus, et vaba platsi siin polegi. Lõpuks leidsime meie väikesele telgile sobiva koha täiesti mere kaldalt, 2-3 meetrit veepiirini. Kõrval on kohvik, kust kostab vaikselt vanaaegset popmuusikat, on pime ja vesi loksub vaikselt. Ja ikka on soe. Romantika...
Kolmapäev, 4. juuli 2007
Mingis mõttes on see nagu väike Plitvice, ainult järvede asemel on Krka jõgi, mis saab alguse mägedest ja selles piirkonnas, kus meie käisime, moodustab ta ligi 300 meetrise languse jooksul kümneid koski.
Tegelikult oleks see paarikilomeetrine jalutuskäik jõe ühel ja teisel kaldal ju igati tore olnud, aga need rahvamassid... On tõesti ilmselge, et kogu Euroopa on avastanud Horvaatia. Rahvuspargi poole sõitis autorong, piletikassades olid pikad järjekorrad, jõe kaldal kulgevatel radadel pidi trügima, igas kohas, kust avanes vähegi kaunim vaade, tunglesid fotografeerivad turistid... Kauni looduse imetlemine selliste rahvamasside hulgas tekitab mingi kummalise tunde – oled nagu looduses ja ei ole ka :)
Rahvuspargi külastamise ajal oli ilm väga palav. Meil oli umbes 70 km Zadarisse sõita ja selle aja jooksul hakkas juba pilvi taevasse ajama. Just Zadaris olles läksid taevaluugid lõpuks lahti ja hakkas hoovihma sadama.
Teatud määral on see vihm põhjuseks, miks meile Zadar üldse nii vaatamisväärse linnana ei tundunud. Aga võib-olla oleks sama mulje jäänud ka ilusa ilmaga. Split ja Trogir tundusid hoopis huvitavamad ja ilusamad.
Kella poole 7 paiku hakkasime suure vihmaga edasi sõitma,et öömaja otsida. Tugeva sajuga langes temperatuur vahepeal juba 19 kraadini. Kell 8 jõudsime väljavalitud kämpingusse ja õnneks oli just siis vihmal väike vahe. Saime telgi üles, söögi keedetud ja siis tuli jälle selline vihm et hoia ja keela.
Praeguseks on vihm juba unustatud teema, aga vahelduseks lõõtsub selline tuul, et aeg-ajalt tundub, et tahab telki ära viia. Ehk on see hea märk selle kohta, et homseks lendab siia jälle mingi viisakas kõrgrõhkkond ja me saame jätkata suvitamist Istria poolsaarel.
Neljapäev, 5. juuli 2007
Vastu ööd läks maru päris suureks ja puhus pilved laiali. Umbes kesköö paiku avastasime, et taevas on paksult ilusaid kirkaid tähti täis.
Hommikuks oli kole ilm möödas nagu poleks olnudki. Päike säras ja eileõhtune hall ja sünge meri oli jälle sinine.
Täna sõitsime pikalt mööda kaldapealset teed Rijeka poole, kokku ca 170 km. Vaated olid vapustavad. Paremal pool oli kõrge mäeahelik, vasakule jäid üksteise järel erinevad saared. Kuna olime otsustanud, et neid saari me ei külasta, võtsime sõidu ajal saarestiku ”teoreetiliselt” läbi st mina lugesin reisijuhist ette, milline on nende saarte ajalugu ja tänapäev.
Rijekas me ei peatunud, sest 6 aastat tagasi olime seal juba käinud. Ega ta mingi turismimagnet polegi. Võtsime suuna Istria poolsaarele. Esialgu mõtlesime kohe Pulasse välja sõita, aga siis avastasime, et saare keskosas on üht-teist, mida oled mõistlikum enne vaatamas käia, et siis pärast rannikuteed pidi tagasi tulla.
Esimene sihtpunkt oli linnake nimega Beram, kus on võimalik näha 15. sajandi freskosid. Leidsime linnakese üles ja kiriku ka, kus arvasime freskod sees olevat. Reisijuhis oli kirjas, et kui kiriku uks on lukus, siis ühes kõrvalmajas elab keegi, kellel on võtmed. Leidsime võtmehoidja-tädi päris kiiresti üles, kuid selgus, et vaatamisväärsus asub hoopis teises kirikus umbes 1 km eemal. Tädi tuli meie auto peale ja tegi meie jaoks pisikese kiriku uksed lahti. Muide, temaga läks mul jälle oma kasinat saksa keele oskust vaja. Suutsin ka ise mitu lauset koostada :)!
Freskod olid ägedad! Väikese kiriku kolm seina olid kaunilt maalitud, kahel seinal stseenid piiblist ja ühel kuulus surmatants. Kohati olid maalingud uskumatult hästi säilinud. Nii et vaatamata pingutustele, mis selle vaatamisväärsuse leidmiseks oli vaja teha, tasusid need end igati ära.
Järgmiseks sihiks valisime keskaegse mägilinnakese nimega Motovun. Enne II maailmasõda kuulus see linn Itaaliale ja kandis tunduvalt kaunimat nime Montona. Linnake asus kõrgel mäetipus ja lisaks oma mõnusale keskaegsusele vääris ülesminemist kasvõi nende vaadete pärast, mis sealt avanesid.
Pulasse jõudsime lõpuks nii hilja, et linna vaatama enam ei jõudnudki. Siinkandis on ohtralt kämpinguid ja raske on neid teadmata õiget valikut teha. Tänane on hiigelsuur ja kõik muu on OK, aga telgiplatsid on merest suhteliselt kaugel, sest merevaade on broneeritud rendimajakestele. Loodetavasti satub meile siiski veel selliseid kämpinguid, kus telgi uksest saab merele vaadata.
Reede, 6. juuli 2007
Peale hommikust ujumist, hommikusööki ja asjade pakkimist asusime teel Pula poole. Tuleb välja, et kogu Istria poolsaar on kunagi kuulunud Itaaliale ja II Maailmasõja järgse jagamise käigus läinud Jugoslaaviale. Itaallased ja horvaadid on siin küll muistsetest aegadest juba koos elanud, seetõttu on siin nii kohanimed kui ka tänavate nimed kahes keeles ja kohati üsna erinevad. Pula linna itaaliakeelne nimi on Pola, seal pole erinevus kuigi suur.
Kõige tähtsam vaatamisväärsus selles linnas on erakordselt hästi säilinud roomlaste amfiteater. Seda hakati ehitama mõnikümmend aastat enne Kristust ja lõpetati, laiendati ja veelkord laiendati I sajandi jooksul. Väga kummaline fakt oli see, et amfiteater ehitati 22 000 pealtvaatajale aga linnas oli sel ajal ainult 5 000 elanikku. Mis kaalutlustel ehitis nii suur tehti, ei osata tänapäevani seletada.
Vahemereline kliima tundub lisaks suvitamisele väga soodne olevat ka ehitiste säilimise aspektist. Rohkem kui tuul, külm ja vihm on amfiteatrit räsinud see, et ümberkaudsed elanikud teda sajandite jooksul ”ehitusmaterjalide laona” kasutasid. Siiski on tänapäevani kõik välismüürid püsti ja vaatepilt võimas.
Teine huvitav leid selles linnas oli rooma-aegne mosiikpõrand. Haruldane vaatamisväärsus leiti II Maailmasõja-aegse pommitamise tulemusena ja ta asub täiesti tänapäevaste hoonete vahel hoovis. Kui otsida ei oska, siis juhuslikult sinna ei satu.
Mõned kirikud, kloostrid ja loomulikult veneetslaste ehitatud kindlus mäe otsas ja oligi Pula vaadatud.
Reisijuhist lugesime, et linnas asub ka akvaarium. Käisime ka seda vaatamas. Monaco omaga seda muidugi võrrelda ei saa, aga huvitavat vaatamist leidsime päris palju. Pula akvaarium on pühendatud eelkõige Aadria meres elavate kalade, krabide, kaheksajalgade, merisiilikute ja teiste kohalike mereelanike näitamisele ja nähtavasti kohalike koolide jaoks hea õppevahend. Ainukesena Euroopas (või maailmas?) oli neil ka kilpkonnade haigla. Merest leitud vigastatud kilpkonnad pannakse seal suurtesse akvaariumidesse. Peale terveks ravimist pääsevad nad jälle merre tagasi.
Täna oleme kämpingus Rovinji linna lähedal. Saime päris hea koha mere lähedal, vaatamata sellele, et ka see kämping on päris tihedalt puhkajaid täis.
Hommikul otsustasime oma kämpingus enne lahkumist natuke suvitada. Võtsime tunnikese päikest ja käisime mitu korda ujumas. Kell 12 oli vaja arve maksta ja väravast välja sõita. Alguses plaanisime veel paariks tunniks kämpingu randa tagasi minna, aga selgus, et nutikad horvaadid küsivad selle eest eraldi raha – 20 kunat – ja otsustasime edasi matkata.
Mõned kilomeetrid edasi ja olimegi Istria poolsaare kõige itaaliapärasemas ja väidetavalt ühes kaunimas linnakeses horvaadikeelse nimega Rovinj. Itaaliakeelne nimi on Rovigno. Linnake paikneb mere kaldal künkal ja juba kaugelt paistab mäe otsa ehitatud kirik koos kellatorniga.
Mööda kitsaid tänavaid kiriku poole ronides, kunsti- ja suveniiripoodidest ning söögikohtadest möödudes oli küll raske meeles pidada, et oleme Horvaatias, mitte Itaalias. Lisaks arvukatele itaalia turistidele pidid ka väga paljud kohalikud itaalia keelt rääkima, tänavate nimed olid itaalia päritoluga...
Rovinji tunnustuseks oli reisijuhis märgitud, et vanalinna on suudetud säilitada ehedana ja linna on arendatud sellest piirkonnast väljaspool. Mööda tänavaid ringi jalutades oli tõesti tunne, et aeg seisab. Väga mõnus väike linnake.
Edasi viis meie teekond Limski kanali juurde. Tegelikult on see hoopiski fjord, mille veider slaavipärane nimi pärineb ladinakeelsest sõnast limes, tähistades rooma valduste piiri.
Kanal ise küll mingi vaatamisväärsus pole ja ega teda õieti kusagilt näha ka pole. Ta paikneb metsaga kaetud orus ja meie nägime teda ainult seal, kus ta ”kuulsusetu lombina” lõpeb.
Sealsamas sattusime veel ühe etteplaneerimata vaatamisväärsuse peale: viidad tee ääres reklaamisid Romualdo koobast. Parkisime auto metsa serva teiste kõrvale ja ronisime lõõtsutades mööda järsku metsarada üles. Seal anti lambikesega kiiver pähe ja koos giidineiuga sisenesimegi avaosas madalasse, edasi aga suhteliselt kõrgesse koopasse, kus olid stalagtiidid, stalagmiidid, nahkhiired ja aastaringselt püsiv temperatuur ca 14 kraadi.
Koopale on nime andnud üks itaalia munk, kes 1000 aastat tagasi selles koopas mitu aastat üksi toidu ja joogita elas.
Edasi sõitsime reisijuhi soovitusel ”vaiksesse unisesse” mägilinnakesse nimega Vrsar. Isegi kuulus südametemurdja Casanova olevat seal kaks korda käinud. No mida ta seal küll leidis? Meie jaoks oli see linn küll liiga unine.
Täna tekkis meil ootamatu probleem. Seda piirkonda siin nimetatakse Horvaatia Rivieraks ja suviti on siin puhkajaid murdu. Kämpingut otsides hakkas meile tunduma, et oleme turismitööstuse mutrikesed. Muidugi siin on kämpinguid aga nad on tõelised hiigel-suvituspargid mitmele tuhandele külastajale, kus telgiga turistid on teisejärgulised, paremad kohad on broneeritud ratastel majakestele ja vähem kui 3-päevase peatumise eest on lisatasu 20%. Käisime mitu kämpingut läbi – no ei meeldi need kombinaadid.
Sõitsime mitukümmend kilomeetrit edasi, kus teadsime olevat ühe pisut väiksema kämpingu (”ainult” 750 kohta). Ja siin meil lausa vedas, sest saime suurepärase koha vaatega merele. Nüüd on meil juba pikemat aega võimalus kuulata üle lahe kostvat meremüha summutavat diskomuusikat, mida vahepeal püüdis üle mängida teisest kohast kostev tümps. Kogemuste põhjal võib siiski eeldada, et pidu lõpeb suht viisakal ajal.
Ka meie nautisime tundide kaupa rannamõnusid ja alles kell 4 peale lõunat asutasime end linna minema. Oli jäänud veel viimane ”kontrollpunkt” Horvaatias – suvituslinn Poreč meie kämpingust umbes 10 km kaugusel.
Poreč, itaalia nimega Parenzo ja rooma-aegse nimega Parentium, on väike linnake, kus talvel elab umbes 17 000 elanikku. Suvel lisandub neile ca 70 000 suvitajat.
Tegelikult võiks seda linna külastades piirduda ainult ühe objektiga. See on 6. sajandist pärinev Püha Euphrasiuse katedraal, mille altaritagune sein on kaunistatud väga suurte ja kaunite bütsantsi mosaiikidega.
Linnake ise pole kahjuks mitte midagi erilist. Vaatamata Itaalia lähedusele pole seal isegi seda vana mõnusat itaaliapärasust, mis oli mõnes varem nähtud linnas. Ainus naljaks meenutus sellest linnast on seotud üliosavate jäätisemüüjatega. Noormehed loopisid vahvlitopsikuid ja jäätisemunasid nagu baarmanid pokaale ja jääkuubikuid. Üks jutukas jäätisemüüja, kellelt meie jahutavat maiustust ostsime, päris muuhulgas, kust me pärit oleme. Kuulnud,et Eestist, tegi meile heameelt ja tänas meid meile hästi tuttavas keeles: SPASSIBO! Tundub, et NSVL on inimeste mälusse ikka väga sügava jälje jätnud.
Tulime Porečist üsna kähku oma kämpingusse tagasi, et teha õhtusööki ja selle kõrval veidi plaane homseks. Oleme otsustanud, et Itaaliasse me sel suvel ei jõua. Ilmselt suundume hoopis Austriasse, et Alpides pisut ringi sõita ja lisaks 2 nädalat nähtud merele ka veidi mägesid nautida.
Kohalik aeg on pool 11 õhtul. Kämping on vaikseks jäänud, tuul on vaibunud, üle lahe kostab jälle ajuvaba diskotümpsu, äsja lendasid siin nahkhiired ringi, aga nüüd on nemadki kadunud. Taevas on must, sest vana kuu passib poole päevani taevas ja praegu on ta tont teab kus. Nüüd on paras aeg veel veidi väljas istuda ja akumuleerida endasse lõunamaist soojust, et oleks, mida meenutada ja oodata terve pika talve.
Aga kõigest järgemööda. Kämpingus võis olla kuni kella 1-ni päeval ja täpselt nii me tegimegi. Veel mõned hommikused tunnid päevitamist ja ujumist, siis ruttu telk kokku ja Austria poole minema. Vanajumal tegi meile lahkumise natuke kergemaks sellega, et taevas oli suhteliselt pilvine, kuigi temperatuur oli pidevalt 30 ringis.
Teel nägime naljakat ”ajaloolist” sündmust – hollandlaste massilist väljarännet soojale maale :). Autosid tuli vastu palju ja vähemalt iga teine neist oli kollase NL- numbrimärgiga. Nagu väljarändajad ikka, olid ka nemad võtnud kaasa vaid mõned hädavajalikud asjad. Sedapuhku polnud need siiski mitte vokk ja õmblusmasin, vaid pigem järelhaagis-suvila, külmkapp ja suur koer koos suure puuriga :).
Enne Sloveeniat ja Austriat ühendavat 7,8-kilomeetrist tunnelit näitas termomeeter järsku +21. Austrias tunnelist välja tulles oli veel korraks 25 kraadi sooja, aga peale seda kiskus silmnähtavalt pilvisemaks ja jahedamaks. Villachisse jõudes hakkaski sadu pihta. Panime keebid selga ja läksime linna raamatupoodi otsima, sest me polnud Austria kohta ühtki korralikku reisijuhti varunud. Ja üllatus-üllatus – Villachi raamatupoodides polnud ÜHTKI inglisekeelset reisijuhti. Ostsime siis saksakeelse, eks ma kraamin jälle oma vähesed saksa keele riismed tagumistelt riiulitelt välja.
Kämpingu valisime Villachist umbes 30 km kaugusel väikese järvekese kaldal. Kohale jõudes oli vihm hetkeks lakanud, aga telgi ülespaneku pidime uue vihmahoo tõttu pooleli jätma ja autosse varju jooksma.
Nüüd on kell juba 10 õhtul. Peale mitu tundi kestnud äikest ja sadu on lõpuks vaikus majas.
Esimest korda elus kasutasin oma fööni telgi soojendamiseks ja kuivatamiseks, sest minu padi oli suure vihmaga kuidagi märjaks saanud ja laest tilkus lina peale vett.
Nüüd on kõik meie lootused rajatud sellele, et ilmaennustused ei pea paika. Maarja vaatas internetist järele, et nii homme kui ülehomme on veel vihmane. Meie siiski loodame, et meil jälle veab ja saame oma ilusaid ”Alpe” homme ilma sajuta imetleda.
Vihmakarbin mõjus nii uinutavalt, et ärkasime alles pool 10. Ikka veel sadas. Polnud midagi parata, tuli vihma käes hakata hommikusööki tegema. Lõpuks siiski vanajumal halastas ja keeras oma kraanid kinni.
Hommikusööki pidime sööma püstijalu, sest toolid olid öö jooksul läbi vettinud. Pakkisime oma märja telgi ja niisked voodiriided autosse ja hakkasime tasapisi Saltzburgi suunas sõitma. Kolm päeva on meil aega Austrias ringi sõita ja ühtki konkreetset sihtpunkti meil siin pole. Loeme oma saksakeelset raamatut ja vaatame, mis tee peal ette jääb.
Esimesena jäi teele linnake nimega Gmünd, kus asub Porsche-muuseum. Tegemist on eramuuseumiga, mis vääris igati talle kulutatud aega ja raha. Saime teada, et esimene Porsche-nimeline auto valmis siinsamas linnakeses 1944. aastal. Saime päris hea ettekujutuse sellest, kui keeruline on autode konstrueerimine ja disainimine, mudelite valmistamine ja katsetamine. Nägime fantastiliselt korda tehtud vanu autosid seeriatest, mida valmistati vaid umbes 100 tk ringis.
Edasi suundusime Malta orgu, kus pidi olema ilusate vaadetega huvitav mägitee, mis jõuab välja mägijärveni. Teel möödusime ühest kosest, mis oma 200-meetrise langusega on
Üleval ligi 2000 meetri kõrgusel oli õhutemperatuur +4 kraadi, ümberringi olid lumised mäetipud ja vihm kippus vägisi lörtsiks muutuma... Päris jube, eile hommikul oli 30 kraadi sooja ja keel palavuse pärast ripakil, täna toppisime endale selga kõik kaasa võetud soojad riided ja ikka oli külm.
Tagasi alla jõudes tundusid olemasolevad 14 soojakraadi juba päris suure luksusena.
Ööbime ühes ilusas kämpingus ca 1000 meetri kõrgusel merepinnast, mis talvel majutab talispordituriste. Ümberringi on jälle lumised mäetipud ja võib-olla sellepärast tekkis vahepeal tunne, et tahaks kindaid kätte panna. Igatahes öösel teki all külm ei hakka ja kui homme on kasvõi samasugune ilm kui täna, on kõik ok.
Kolmapäev, 11. juuli 2007
Veelkord sai kinnitust eestlase tore pessimistlik vanasõna ”Ära hõiska enne õhtut!”. Seekord peaks küll ütlema ”enne hommikut”, sest öö oli väga jahe ja teki all hakkas ikka külm küll. Lisaks sellele otsustas meie madrats vaikselt tühjaks minema hakata ja mida lähemale jäisele maapinnale, seda külmem hakkas. Tuli mitu korda öö jooksul madratsi pumpamisega naabrite rahu rikkuda. Meil on nimelt elektriline pump, mis töötab tagurpidi tolmuimeja põhimõttel ja vaikses öös tundub tema ulgumine nagu väiksemat sorti tuumasõja häiresignaal.
Hommikul tegi taevas süütut ja kaunist päikeselist nägu nagu poleks temal midagi asja öise külmaga. Üsna ruttu läks see endalgi meelest.
Edasi Salzburgi poole sõites tegime pikema peatuse Halleini linna lähedal, kus külastasime endist soolakaevandust. Tegemist on miljoneid aastaid tagasi mereveest pärineva soolaga, mis tänapäeval moodustab maakoores soolakihte. Ühe sellise avastasid kohalikud keldid umbes 2500 aastat tagasi, tegid käigud mäe sisse ja käisid sealt soolakamakaid raiumas. 16. sajandil hakkas kohalik peapiiskop Wolf Dietrich soola kaevandamisega tõsiselt tegelema, rajas uued kaevanduskäigud ja juurutas uue meetodi, kus soolasisaldusega pinnas lahustati vees. Sool läks vette, ülearune vajus põhja, ja pärast aurutati vesi soolalahusest uuesti välja, et puhas sool kätte saada. Tegemist oli suure äriga ja piiskop realiseeris oma rikkuse Salzburgi linna mitmete uhkete barokkstiilis majade ehitamisega.
Soolakaevanduse muuseumist oli tehtud mõnus etendus. Kõigepealt anti meile selga valged tunked.
Seejärel viidi meid kaevanduse rongiga umbes 600 m kaugusele mäe sisse. Mitmes peatuskohas näidati meile humoorikas võtmes tehtud filmi selle kohta, kuidas arhipiiskop oma soolaäri ajab, rõõmustab Salzburgi linna tabanud tulekahju üle, sest see võimaldab tal linna uusi uhkeid hooneid rajada, ja lõpuks jääb kaotajaks sõjas Baierimaaga, mille põhjuseks on needsamad soolakaevandused ning sureb vanglas. Kuigi soolakaevamise tehnoloogia oli teisejärguline, oli see vaatemänguline muuseumikülastus väga tore.
Kuna Salzburg oli sealt umbes 12 km kaugusel ja meil oli vaja leida kaubanduskeskus, et priimuse jaoks gaasiballooni osta, otsustasime uuesti ka Salzburgi külastada. Olime seal juba mõned aastad tagasi käinud ja jalutasime uuesti vanalinna ilusad tänavad läbi.
Kämping on üsna lähedal meie homsele sihtpunktile Bad Ischlile, kus keiser Franz Josef oma prouaga suvitamas käis.
Kämpingusse jõudes näitas termomeeter jälle vaid +12 kraadi. Tasapisi hakkab karvkate tihenema :)...
Meie kämpingust 12 km kaugusel asus kuulus kuurortlinn Bad Ischl, kus keiser Franz Josef oma kihluspidu pidas ja aasta hiljem sinna suveresidentsi rajas. Vihma ikka sadas ja nii otsustasimegi, et sõidame kõigepealt 20 km edasi Hallstadti linnakesse, ehk jääb selle aja jooksul sadu üle. Keisrite kuurorti vaatame siis tagasi tulles.
Hallstadt oli meie meie jaoks täielik üllatus. Polnud temast varem midagi kuulnud, kuid lugesime saksakeelsest reisijuhist, et tegemist on ühega 12-st olulisemast Austria vaatamisväärsusest, mis on kantud ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
Hallstadti linnake asub üsna kõrgete mägede vahel järve kaldal. Horisontaalset pinda on seal imevähe, linna majakesed on mäe külje peal nagu kuldnokapuurid.
Linn ise ja ümbritsev loodus on fantastilised, lisaks on seal veel soolakaevanduse muuseum, üsna lähedal jääkoobas ja mammutikoobas ning mitmed ülivõrdes kirjeldatud matkarajad. Kuna seekord polnud meil kuigi palju aega ja ka ilm ei soosinud meie ettevõtmist, otsustasime, et tuleme siia mõnel järgneval aastal tagasi. Jätsime ka Bad Ischli sel korral vaatamata ja sõitsime mööda kiirteed 260 km kaugusel asuvasse Viini.
Mõned aastad tagasi olime seal juba käinud aga millegipärast me tookord Püha Stefanuse kirikus sees ei käinud. Nüüd tegime selle puudujäägi tasa, seda enam, et Viinist õnnestus meil lõpuks osta ka inglisekeelne Michelini reisijuht. Seega saime Stephansdomis korralike haritud turistide moodi õigeid vaatamisväärsusi vaadata. Lõpuks süütasime küünlad meie reisijumalale, et ta meie ettevõtmisi ka edaspidi soosiks.
Kiirteel Viini poole oli aega tegeleda ka meie tagasisõidu planeerimisega. Täna ööbime Poysdorfi kämpingus mõni kilomeeter enne Tšehhi piiri, kus oleme korra ka varem olnud. Homme õhtuks peame jõudma Varssavisse ja ülehomme on ”lõpupidu” Jurmalas.
Tänu värskele Michelini reisijuhile saime teada, et Poysdorfi linn, kus me juba teist korda kämpingus olime, on Austria tähtsaim veinilinn. Siin on paar tänavat riburada veinikeldreid täis nagu Ungaris Egeris, kus saab maitsta ja osta kohalikku veini.
Läksime hommikul enne ärasõitu neid veinikeldreid vaatama. Nagu arvata oli, alustavad sedasorti asutused tööd alles peale lõunat ja töötavad kuni hilise õhtuni välja. Nägime ainult viinamarjadega kaunistatud välisuksi, mis paiknesid äärelinna tänava ääres, maja tagant paistmas viinapuude read.
Ringi jalutades sattusime platsile, kus lugesime sildilt WEINMARKT. See oli pisut kummaline pood, mille eesruum tundus olevat nagu mingi büroo, tagumises suures
ruumis oli aga väga kenasti eksponeeritud kohalike veinitootjate toodang, iga väljapaneku juures viinamarjaistanduse omanike pildid ja muu tutvustav jutt. Kuna hinnad olid täiesti taskukohased, keskmiselt 4 – 6 eurot, ostsime seal mitu pudelit mälestuseks ja kingituseks kaasa.
Ja seejärel algas 1600 km pikkune kodutee. 9 kilomeetrit Austriat, siis jõudsime Tšehhimaale, peale lõunat Poolasse ja nüüd oleme oma tuttavas Varssavi kämpingus WOK. Siin on jälle kena, vaikne ja puhas. Peale meie vaid 6 külalist veel.
Laupäev, 14. juuli 2007
Üritasime õhtul 8 paiku Jurmalasse jõudes leida teist kämpingut, mis seal lisaks Nemole olema pidi. Paraku ei leidnud. Tuli ikkagi Nemosse minna, kuigi meile seal eelmisel korral väga ei meeldinud. Ja siis – üllatus-üllatus! – selgus, et kämping on puupüsti rahvast täis, sest kõrvalasuvas veepargis toimub mingi kärarikas üritus.
Kärmelt otsustasime, et sellesse kämpingusse me ei jää, aga restorani sööma läheme ikkagi. Üsna ruttu tekkis plaan minna viimaseks ööks Kablisse Eve juurde, seda enam, et Maarja helistas ja ütles, et ta on Pärnus ja tuleks homme meiega koos koju.
Õhtusöök restoranis Senators oli fantastiline! Nii maitsvat toitu ei õnnestu kuigi sageli saada. Teenindus oli kiire ja viisakas, pealegi saime suurepärased kohad vabas õhus, kus oli hea tänaval ringi jalutavaid rahvamasse vaadata ja nende väljanägemist kommenteerida :).
Kell 11 hakkasime Jurmalast edasi sõitma ja kell üks olime Kablis, et seal veel poole kolmeni öösel lõkke ääres istudes veini juua ja Evega juttu ajada.
Kablist sõitsime Pärnusse, võtsime peale oma kalli tütrekese Maarja ja sõitsime Valmasse vanaema ja vanaisa sünnipäevale.
Ja nii ongi kuidagi raske määratleda, kus ja millal meie reis lõppes...
Aga sõltumata sellest oleme mõlemad Viljariga oma sellesuvise puhkusega VÄGA rahul, palju päikest ja merevett saanud nautida, ilusaid vaateid fotodele ja mällu salvestada ja järgmisel suvel plaaninud teoks teha Põhja-Itaalia, mis seekord vaatamata ”suurele” planeerimisele siiski ära jäi. Ka Sloveenias, millest me seekord kaks korda lihtsalt läbi sõitsime, on nii mõndagi vaadata, ja Austria suhtes on meil ju ka täiesti konkreetsed plaanid, kuhu uuesti tahaks minna ja pikemalt kohal olla.
Niisiis – jälle tuleb 11 kuud usinalt tööd teha, et suvel 2008 oma reisivarustus autole laadida ja – Euroopasse!
