Jaanipäevaeelne töönädal oli sel aastal lühike, kolmapäeval oli viimane tööpäev. Neljapäeva kasutasime ära rahulikus tempos asjade pakkimiseks, toidupoes kõige vajaliku ostmiseks, naabritega kassi ja kalade toitmise asjus kokkuleppimiseks ja lõpuks koos mamma ja Rossiga Võrumaale Lauri juurde sõitmiseks. Nimelt jääb mamma mõneks päevaks Laurile külla ja see andis meile ühtlasi võimaluse Sakil mõnusa jaaniõhtu pidamiseks. Sofia muidugi kasutas ära Tartu vanaema kohalolekut ja sisustas minu õhtu ohtra tagaajamise, „lehmasaba“ ja „vanaisa vanade pükste“ mängimise, lõustade tegemise, salajase koopa ja onni tegemise plaanidesse pühendamise ja muude selliste tegevustega, milleks sellel vahval neiul paistab püssirohtu jätkuvat küll ja veel. Muide – kui jutt juba püssirohu peale läks – Lauri on endale teinud väga vahva kartulipüssi paarist jupist plasttorust ja gaasileegisüütajast. Püssirohuks on autode startgaas ja vanaaegset musketit meenutavast püssist lendab kartul mitmesaja meetri kaugusele :) Lisaks sellele oli Lauri ehitanud Sofiale laheda kolmerattalise TRAIKI, käikudega ja puha… Heade ideede puudumise käes see pere küll ei paista vaevlevat!
Reede, 24. juuni 2011
Esimene telgis ööbimine oli Lauri juures tiigi kaldal õunapuu all. Vaatamata „tüüpilist jaanilaupäeva“ ennustavatele ilmaprognoosidele vihma ei sadanud. Õhtu oli küll jahedavõitu, kuid öö ja hommik imeilusad. Linnud äratasid meid kella 8 paiku. Oligi paras aeg hommikust süüa, telk ja pesemisasjad autosse pakkida ja otse Lauri maja kõrvalt põlluvaheteele keerata. Nimelt viib sealt otsetee Apesse. Olime otsustanud, et sõidame sel aastal veidi teist teed, läbi Daugavpilsi. Lühem see ei ole ja on pigem aeglasem, aga vahelduseks tahtsime ära proovida. Seega oli meil kuni Kaunaseni tavapärasest erinev marsruut. Selgus, et vana oli parem.
Peale Apet tahtsin map&guide käima panna, et kontrollida, kas navi ikka mõjuva põhjusega meid kruusateedele juhatab. Esimesed katsed ajasid päris ärevile, sest programm jooksis järjekindlalt kinni. Peale korduvaid katseid ja paari restarti hakkas asi siiski toimima ja sain endale teekonnast nö suure pildi ette. Selle tulemusena keerasime kruusateelt tagasi ja leidsime võimaluse siiski mööda lipitud-lapitud asfalti Lätimaa maanteid mõõta.
Sel aastal ei õnnestunud meil külastada tavapärast 19. kilomeetri söögikohta Leedus. Sõime lõunat Ukmerge pitsabaaris. Sealkandis saime ka esimese vihmavalingu kätte, nagu ilmaprognoosis lubatud oli…
Õhtul kohtume Varssavi kämpingus Lilia ja Aivoga. Nad alustasid oma reisi eile Soomest ja suunduvad Itaaliasse. Kuuldavasti olid nad Lätis kiirustamise eest trahvi saanud.
Jõudsime WOKi kämpingusse kell 21.30. Aivo ja Lilia saabusid paarkümmend minutit hiljem ja olid oma 1000-kilomeetrisest päevateest rampväsinud. Ka meil olid kondid pikast sõidust kangeks jäänud. Telgi ülespanek ja õhtusöögi valmistamine võtsid oma aja. Istusime veel veidi koos laua ümber ja siis kobisime magama.
Laupäev, 25. juuni 2011
Hommikul kuulsime läbi une, kuidas Tiislerid juba hommikusi toimetusi tegid. Kell 8 ei pidanud Aivo enam vastu ja ärgitas ka meid üles tõusma. Oligi paras aeg. Kuna Tiisleritel oli kindel soov normaalsel ajal oma järgmisesse kämpingusse jõuda, startisid nad kohe peale kiiret hommikusööki.
Ega meiegi aega raisanud, 9.30 kohaliku aja järgi asusime teele. Map&guide arvutas välja, et sellesse Prantsusmaa piirkonda, kuhu me minna plaanime, on Varssavist veel ca 1600 km. Seega peaksime täna läbima umbes 800 km ja ööbima kusagil Nürnbergi lähistel.
See osa Poolast, mis jääb Varssavi ja Wroclawi vahele, on ikka tõeline tüütus. Üks asula järgnes teisele ja nii kulus meil 360 km läbimiseks üle 6 tunni. Mõne aasta pärast on olukord muidugi parem, sest rohkem kui 100 km-l lõigul käis usin tee- ja sildade ehitus. Korraga töös oleva lõigu pikkus ja sellel nähtud masinate ja ehitusmaterjali hulk oli aukartust äratav, mõeldes meie Tallinn-Tartu maantee jupikestele, mis mitmeaastaste vahedega valmis saavad.
Wroclawist Saksa piirini oli juba väga korralik kiirtee ja Saksamaast ei tasu muidugi rääkidagi. Nii palju, kui lapatsit vajutad, nii kiiresti (ja kallilt, kui mõelda bensiinikulu tõusule) edasi liigud.
Kämpingusse jäime Dresdeni ja Nürnbergi vahele Pöhli. Ilm on kahjuks üsna kole, 14 kraadi sooja ja aeg-ajalt tibutab vihma, nii et võimalus järves ujumas käia võib jääda kasutamata.
Pühapäev, 26. juuni 2011
Ujumas me ei käinudki, aga ringi kämpingu vahel tegime küll, sest vihmasadu jäi järele. Tänane oli selles mõttes eriline kämping, et paisjärve kaldale nõlvakule oli eriti tihedalt pakitud 750 alalist suvituskohta. Osad neist olid nagu ikka paikseks muudetud haagissuvilad, aga päris palju oli ka pisikesi majakesi, terrass ees, lillepeenrad ja hekk ümber. Ilmselt pole hooaeg veel alanud, sest suurem osa olid hetkel tühjad. Kesksuvel ja ilusa ilmaga võib ette kujutada, kuidas umbes tuhat inimest üsna väikesel territooriumil külg külje kõrval majakestes rõõmsalt suvitavad ja seltsielu elavad. Keskmisel eestlasel on suurem isikliku ruumi vajadus, seetõttu ei kujuta ette, et meil tekiks tahtmine endale üks selline linnupuur alaliselt rentida.
Juba eile õhtul tekkis probleem map&guidega, õigemini GPSiga, mis ei ühildunud bluetoothi kaudu arvutiga. Täna hommikul proovisin jälle – ei midagi. Ka korduvad restardid ei aidanud ja minu nördimus aina kasvas. Lõpuks aitas seesama, mis mitu aastat tagasi Itaaliaski – bluetoothi lüliti oli vaja sisse lülitada :D. Oli teine arvutit istme alla toppides väljalülitatud asendisse läinud...
Mööda Saksamaa kiirteid edela- ja lõunasuunas kihutades ei pannud konditsioneeritud õhuga autos tähelegi, et väljas on temperatuur tõusnud 28 kraadini. Ühes bensiinijaamas väikest peatust tehes tundsime esimest korda selle reisi ajal lõunamaist soojust. Õnneks säilis see kuni õhtuni, kui jõudsime kohale kämpingusse Prantsusmaal Bourg-en-Bresse lähistel. Panime telgi üles väikese järvekese lähedale, milles elavad konnad esitavad praeguses õhtupimeduses lahedat konnakontserti. Ritsikad siristavad ja nahkhiired lendavad hääletult ringi. On väga mõnus istuda, kuulata ja lasta puhkusetundel enda sisse tulla.
Esmaspäev. 27. juuni 2011
Konnad ja ritsikad lõpetasid oma kontserdi ööpimeduse saabudes ära. Nende käest võtsid varsti järje üle varased laululinnud. Siis alustasid tuvid oma „uhhuu-kulu-kulu“-ga. Ega selline ühtlane saatemuusika tegelikult magamist ei sega. Pigem segas telgi peale paistev päike, mis meid kell 8 hommikul äratas.
Suures kämpingus oli peale meie veel 3 komplekti ööbijaid. Peale meie lahkumist jäid veel ühed – ikka tõesti ei ole veel hooaeg.
Jõudsime veidi enne kella 12 Bourg-en-Bresses asuvasse Brou kloostrisse. Piletit ostes kuulsime (selges prantsuse keel muidugi, nagu siin üsna tüüpiline), et klooster on lõunaks suletud 12.30 – 14.00. Läksime siis kõigepealt linnaga tutvuma. Parim osa sellest oli väike külm lõunane õlu ühes brasseries. Peale selle olid veel kaks keskajast säilinud maja
ja lõputu hulk kukeskulptuure. Tegemist on nimelt piirkonnaga, kus kasvatatakse bresse kanasid, mida nimetatakse neljandaks gastronoomia-imeks maailmas. Erilist tõugu siniste jalgadega ja särav-valge sulestikuga kanade kasvatamine (täisväärtuslik, mitmekesine ja „öko“ toit, 10 m2 jooksuruumi iga isendi kohta, viimaste elunädalate mugav ja hästiventileeritud puur) on rangelt seadustega reglementeeritud. Selle tulemuseks pidavat olema uskumatult aromaatne ja maitsev liha. Prantsuse kuningas Henry IV olevat peale juhuslikku maitsmist 1591. aastal nõudnud seda oma õukonna menüüsse.
Aga muidu oli Bourg-en-Bresse tavaline Lõuna-Prantsusmaa siesta-aegne väikelinn: kõik poed kinni ja kõik inimesed restoranis või tänaval söömas.
Kella kaheks lonkisime tagasi kloostri juurde ja ostsime piletid.
Kloostri rajamise lugu on järgmine: Austria Margaret, imperaator Maximilian I tütar, abiellus 1501. aastal 21-aastaselt Philibert Ilusaga, kes oli Savoy hertsog. Kolm aastat hiljem sai Philibert jahil külma, jäi haigeks ja suri. Klooster on ehitatud armastatud abikaasa mälestuseks, selles asuvad ka Margareti, tema abikaasa ja ämma sarkofaagid, mis on kaunistatud tõesti imekaunite skulptuuridega.
Suurepärane arhitektuur, kivi- ja puuskulptuurid ning lisaks sellele ka maalikunsti väljapanek sisustasid mõnusalt paar tundi jahedas kirikus, enne kui pidime jälle sukelduma 35-kraadilisse kuumusesse. Jalutasime veidi ka kloostri aias, kus Villandry lossi eeskujul on köögiviljapeenrad ääristatud madalate pukspuuhekkidega ja peenardel köögiviljade vahel õitsevad lilled.
Peale toidupoe külastamist sõitsime mõnikümmend kilomeetrit edasi, et vaadata hästisäilinud keskaegset linnakest nimega Pérouges. Künka tipus asuv linn on nii ehedalt keskaegsena säilinud, et paljud prantsuse režissöörid kasutavad seda ajastutruu võtteplatsina.
Veel mõnikümmend kilomeetrit sõitu ja jõudsime tänasesse kämpingusse Rhone jõe kaldal. Värav oli kinni ja vastuvõtuputka ka… Lõpuks leidsime ühe härra, kes loomulikult puhtas prantsuse keeles selgitas, et peame talle ID-kaardi andma, ta laseb meid sisse ja vormistamine toimub homme hommikul. Jumal tänatud, et ma ikka natukene nende keelest aru saan. Isegi igavesti pika mitmesõnalise lause oskasin moodustada, kui enne sõnaraamatust paar olulist sõna meelde tuletasin :).
Teisipäev, 28. juuni 2011
Tänase päeva plaanis oli meil Prantsusmaa suuruselt kolmas linn Lyon. Saabusime siia 60 km kaugusel asuvast kämpingust veidi enne lõunat. Tänu navile leidsime suhteliselt kiiresti ühe parkimismaja Saone jõe kaldal, jalutasime üle jalakäijate silla ja asusime, raamat pihus, Lyoni vanalinnas „turisti tegema“. Michelini reisijuht oskas muidugi peaaegu iga keskaegse maja kohta midagi erilist ja olulist öelda. Meie seda vanalinnaga tutvumist nüüd nii tõsiselt ka ei võtnud, aga mõne maja ja sisehoovi vaatasime ikka raamatust näpuga järge ajades üle.
Nagu ühest varasemast messilkäigust meelde on jäänud, on kogu Lyoni vanalinn õhtul nagu üks suur vabaõhurestoran. Oli lõunaaeg ja ka praegu olid restoranid külastajaid täis ja isuäratavad lõhnad õhus. Lyon on nimelt Prantsusmaa gurmee-pealinn. Meie piirdusime siiski traditsioonilise külma õllega. Juhuslikult ette sattunud brasserie oli prantsuse stiili ehe näide: lauad nii sees kui väljas meie jaoks üle mõistuse tihedalt paigutatud, kõik oli mõnusalt kulunud, kujundus täiesti eklektiline, WC teisel korrusel pisikeses konkus samuti kulunud. Ja WC nurgas seina peal päevinäinud kondoomiautomaat :)
Juhuslikult sattusime sisse vaatama miniatuuride muuseumi galeriisse, kus olid väikestesse aknakestesse välja pandud miniatuursed ruumid miniatuurse sisutusega.
Täiesti hämmastav oli vaadata asju, mis on kõik nagu päris, aga sadu kordi väiksemad. Huvitav oli teada saada, et selliseid miniatuure kasutatakse näiteks filmivõtetel – miniatuurne lennuk rammib pisikesi majakesi ja pärast ekraanil paistab kõik nagu päris…
Edasi ronisime 35-kraadises kuumuses üles Fourviere künkale, kus asub kirik ja kust avaneb imeline vaade Lyonile, umbes võrreldav vaatega Montmartre’ilt Pariisile.
Kahjuks lõõskas päike lagipähe ja me ei jõudnud kuigi põhjalikult vaadet nautida.
Fourviere künkal on varemgi kirikuid asunud, kuid need pole tänaseni säilinud. Praegune kirik on ehitatud 19. sajandi lõpus ja nii nagu Michelini giid kirjutas, on tegu kummalise seguga bütsantsi ja keskaja stiilist. Õigemini oli kasutatud sõna „veider“. Ega ei tea tõesti Prantsusmaal ühegi teist kirikut, mis oleks kaunistatud värviliste ja kullast sillerdavate mosaiikidega. Kuigi sellel kirikul ei ole arhitektuurilist väärtust, meeldis see minule väga.
Jahedast kirikust olime sunnitud jälle lõõskava päikese kätte tulema. Vaatasime ära üsna kiriku lähedal asuvad rooma-aegsed amfiteatri varemed, mis on nüüdseks osaliselt tänapäevaseks vabaõhukontsertide kohaks ehitatud. Ühe etenduse ettevalmistamine seal just käsil oligi.
Peale künkalt tagasi alla jõudmist leidsime end üsna autoparkla lähedusest ja otsustasime veidi autos keha kinnitada. Seejärel seisis ees jalutuskäik linnaosas, mida nimetatakse poolsaareks ja seda ta tegelikult ongi kohas, kus saavad kokku Saone ja Rhone jõed. Tubli tund kulus ühes teele ette jäänud H&M poes shopates, teine tund mööda tänapäevase suurlinna tänavaid ja väljakuid jalutades. Lõpuks parkla juurde jõudes olime ikka päris väsinud.
Kolmapäev, 29. juuni 2011
Väljavalitud kämpingusse Lyoni lähedal jõudsime veidi peale kella 8 õhtul. Vastuvõtt oli juba suletud, sõitsime lihtsalt väravast sisse ja püstitasime oma laagri suure puu alla.
Veel õhtulgi oli väga soe, lämbe ja palju lendavaid (ja ka nõelavaid, nagu Viljari näitel selgus) putukaid. Need kõik olid märgid lähenevast vihmast, mis saabus öösel ja sadas mõnusalt kuni hommikuni.
Peale kämpingusse sisse- ja väljakirjutamist sõitsime mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Viennesse, mille ühe osa moodustab Rhone jõe vastaskaldal asuv St-Romain-en-Gal ehk gallo-romaani linn, mille roomlased asutasid rohkem kui 2000 aastat tagasi. Ajaloomuuseumi ekspositsioon oli väga huvitav, sisaldades lisaks tavapärastele potikildudele ja põrandamosaiikidele väga palju makette nii piirkonnast üldiselt koos mägede ja jõgedega, linnast tervikuna, kvartalitest sipelgasuuruste inimestega kuni üksikute majapidamisteni, kus umbes 3 cm suurused miniatuur-inimesed tegid oma toimetusi tänaval, aias, köögis, vannitoas vannis lebades või WC-s potil istudes.
Hämmingut tekitas veevärgi ja kanalisatsiooni olemasolu linnas, termide kultuur, siseõuede rohkus ja rikkalikkus ning üldine mulje, et selle linna elanikud olid jõukad ja armastasid elu nautida. Kulutasime muuseumis ja selle kõrval, kus asusid väljakaevatud tänavad ja majade vundamentide jäänused, päris mitmeid tunde.
Reisijuhi andmetel oleks pidanud Viennes vähemalt samapalju vaatamisväärset olema. Eks veidi mõjutas ka pilves ja jahe ilm, kuid tegime seal üsna väikese ringi, pöörates suuremat tähelepanu vaid St-Maurice katedraalile, mis on ehitatud 12. – 16. sajandil. Pikk ehitusperiood avaldub lausa interjööris, kus sammaste ja kaarte kuju muutub hiljem ehitatud osade juures oluliselt gootilikumaks. Mitme varem külastatud kiriku puhul on mainitud, et vaatamata ususõdadele ja Prantsuse revolutsioonile on kirikud säilinud päris hästi. Selle kiriku juures oli näha, mis juhtub siis, kui nii hästi ei lähe: maja fassaadil olid tühjad alusel, millel ei olnud mitte ühtegi skulptuuri. Hoone sees seisid mõned oma endisel kohal, kuid olid ilma jäänud peast. Meie, usukaugete inimeste jaoks, on see mõistmatu, aga ju siis oli millalgi kellelgi väga vaja tema veendumusega mittesobivad kujud hävitada.
Edasi viis meie tee Viennest lõuna suunas asuvate Le Pilat mägede poole. Praegu oleme kämpingus 550 m kõrgusel ja siin on päris jahe, ehk kuskil 16-17 kraadi. Aga homme pidavat jälle ilus ilm tulema. Kämpingupidaja juhatas meile sihtpunktid kätte ja lubas homseks kauneid vaateid mäetipust.
Neljapäev, 30. juuni 2011
Hommikul oli esimeseks asjaks pilk taevasse – kas päike paistab? No ega eriti ei paistnud. Vahepeal tundus lausa, et võib veidi vihmagi tulla.
Veetsime kämpingus tavapärastest hommikutest veidi rohkem aega, sest meil oli ju tasuta internet! Ülearu sageli seda Prantsusmaal ette ei tule. Võtsime nii õhtul kui hommikul, mis võtta andis ja lugesime läbi kõik „Postimehe“, „Õhtulehe“ ja Delfi klatšijutud.
Kämpingust oli vaja paarkümmend kilomeetrit mööda mägiteid ülespoole sõita, et jõuda Cret de la Perdrixi mäetipu lähedale. See on siinse Le Pilat mäestiku kõige kõrgem tipp oma üsna tagasihoidliku 1432 meetriga. Sealt kulges matkarada umbes 5 kilomeetri kaugusel asuva Col de l’Oeilloni tipuni.
Mõlema mäe tipust avanes fantastiline vaade ümbritsevatele orgudele ja mäeahelikele. See, kui kaugele selge ilma ja hea nähtavusega oleks võinud näha, on veel uskumatum kui see, kui kaugele me tänase veidi sompus ilmaga nägime! Col de l’Oeilloni tipust näiteks oleks võinud näha Mont Blanci lumist tippu.
Mägedes matkates saab väga hästi selgeks, kui oluline on kihiline riietus. Rääkimata sellest, et 18-st soojakraadist 500 meetri kõrgusel kämpingu juures sai 10-11 kraadi 1300 meetri kõrgusel. Metsa või põõsaste vahel tuulevarjus ja aeg-ajalt paistva päikese käes tundus, et tahaks kõndida T-särgi väel. Mäetipus lõõskava tuule käes ja paksu pilve taha kadunud päikesega vedasin pähe mütsi, tõmbasin fliisi luku lõuani kinni ja panin peale tuulekindla kilejope. Ja nii ma neid riideid siis eemaldasin ja lisasin, vastavalt sellele, mis toimus ümberringi ja üleval taevas.
Mäetipud edasi-tagasi ära külastatud, jätkasime sõitu lõuna suunas. Kahel pool teed laiusid puuviljaaiad. Madalakasvuliste puude okstel paistsid küpsed aprikoosid. See kant oma üsna tasase maa ja ilmselt piisava sademete hulgaga pidavatki olema suur puuvilja-piirkond.
Tänase ööbimiskoha lähedal asub Pierre-Aiguille mäetipp, kust avaneb järjekordne supervaade Rhone jõe orule. Autoga sai mööda imekitsukesi teid üsna kõrgele sõita ja sealt edasi läksime veel paarsada meetrit jalgsi. Nüüd oli ilm soe ja päikeseline, seega nautisime mõnuga kauneid vaateid ühele ja teisele poole.
Tegelikult oli meil plaanis ööbida Tournon-sur-Rhone linnas, mis asub teisel pool Rhone jõge. Just siis, kui olime jõudnud sillani, et üle jõe sõita, sulges politsei liikluse silla suunas, sest siin algas mingi festival. Et ka siinpool jõge on kämping, muutsime kärmelt navi sihtpunkti koordinaate ja oleme nüüd kämpingus linnas nimega Tain-l’Hermitage. Selle linna ümbrus on väga kuulus veinipiirkond, kust pärinevaid veine müüakse ka meil Eestis. Belvederelt alla sõites olid kahel pool teed viinamarjad-viinamarjad-viinamarjad… Läheme homme mõnda kohalikku poodi vaatama, kas ka seal on kohalikud veinid müügil.
Reede, 1. juuli 2011
Kämping asus linna sees. Ühelt poolt sõitsid autod mürinal mööda ja teisel pool asus Rhone kaldapromenaad, kus kohalikud õhtul ja hommikul mööda kõndisid või jooksid või sõitsid jalgrattaga või jalutasid oma koeri.
Kuigi eilse päev jooksul oli ilm päris soojaks ja päikseliseks muutunud, läks õhtul jälle üsna jahedaks. Öösel hakkas telki raputama tugev tuul. Lugesin hiljem, et Rhoni jõe org ongi väga tuuline paik, sest asukoha ja pinnavormide tulemusena puhub seal sageli mistraal.
Läksime kohalikust toidupoest l’Hermitage veine otsima. Lidlis neid siiski polnud, võtsime mõned Cote du Rhone omad.
Tournon-sur-Rhonest sõitsime mööda väga kitsast ja käänulist teed linnakesse nimega St-Romain-De-Lerps. Tegemist oli järjekordse mäetipus asuva 360-kraadilise vaateplatsiga. Juba rohkem kui 50 aastat tagasi olid siia paigutatud infotahvlid, kuhu oli üles joonistatud ja kirjutatud kõik, mida silm näeb.
Lisaks infole silmapiiril asuvate mägede ja jõgede kohta andis see infot ka selle kohta, kui palju tihedamaks oli selle aja jooksul muutunud piirkonna asustus. Päris palju oli muutunud ka Rhone jõgi, millele tänaseks päevaks on lisandunud kanalid, tammid, elektrijaamad, lüüsid ja sillad.
Järgmisena tegime väikese matka teise mäe tippu, kus asusid Crussoli kindluse varemed. Keskajal valminud kindlus on ehitatud valgest kohalikust kivist.
Kõige eredam mälestus sellest väikesest matkast on meeletu tuul, mis mäe tipus lõõtsus. Tõsimeeli tundus aeg-ajalt, et tõstab meid lendu nagu liblikaid.
Edasi jätkus reis ca 100 km lõuna suunas. Täna õhtuks jõudsime Ardeche’i jõe kaldale kämpingusse. Siin on tegemist juba täiesti tõsise turismipiirkonnaga nimega Gorges de l’Ardeche, mis meelitab turiste jõe kõrgete valgete kaljuste kallastega, võimalusega kanuu või kajakiga sõita ja kindlasti ka võimalusega soojas ja päikselises kliimas aeg maha võtta ja elu nautida. Kämpingute tihedus ja hinnad peegeldavad piirkonna populaarsust.
Kohale jõudes oli 30 kraadi sooja, seega alustasime peale telgi püstitamist ujumisest. Jõe vesi oli soe ja mõnus. Nüüd püüame teha edasisi reisiplaane. Päris raske on midagi pikemalt ette planeerida, sest info ja võõraste Prantsusmaa kohanimede hulk Michelini reisijuhis on liiga suur, et seda korraga pikema perioodi planeerimiseks kasutada. Ja ausalt öeldes puudub selleks ka igasugune vajadus. Piisab täiesti täna õhtul tehtud plaanist homseks.
Laupäev, 2. juuli 2011
Tänane hommik oli senistest erinev. Jääme siia kämpingusse ka teiseks ööks ja seega ei pidanud me telki maha võtma. Ja ka hommikune ujumine on üsna eriline. Ardeche jõe vesi oli üle ootuste soe, põhi liivane ja jõe sügavus meie ujumiskohas umbes 1,6 meetrit. Jõe vool oli hästi nõrk, ei saanudki aru, et vesi oleks kuhugi kandnud.
Alustasime tänast päeva Aven d’Orgnaci koopa külastusega. Nagu eelmisel aastal Sloveenias selgeks sai, tekivad lubjakivisse vee mõjul pikkade aastatuhandete jooksul koopad stalaktiitide ja stalagmiitidega. Olime näinud mullu Skotšjani ja Pivka koopaid ja tundus, et millegagi üllatada on meid päris raske. Üllatus siiski tuli. Nimelt sisaldas tänane koobas eriti suures valikus ilusaid valgeid looduslikke skulptuure ja prantslased on äärmiselt osavad nende demonstreerimisel.
Koopa külastus lõppes tõelise „koopasümfooniaga“, kus muusika saatel valgustati erinevaid skulptuure erineva rakursi alt. Tulemuseks oli muinasjutuline lavastus, mida kõik vaimustusega jälgisid. Meie giid, vanemapoolne habemik mees, oli ka muidugi äärmiselt muhe ja tekitas rõõmsa loomingulise õhkkonna.
Seejärel asusime Ardeche’i jõe kaldapealseid avastama. Eile seisis meie ees dilemma, kas teha seda autoga või matkates. Viimane variant langes siiski ära, sest matkaraja pikkus mööda jõekallast ühes suunas on 21 kilomeetrit ja ei tundunud kuigi ahvatlev valida sellest välja ühte lõiku, mida 2 korda läbi käia. Seega otsustasime auto-variandi kasuks. Kaunite vaadetega teekonna pikkuseks on 38 kilomeetrit. Iga mõne kilomeetri tagant on belvedere ehk kauni vaatega platvorm. Esialgu kasutasime ära peaaegu iga võimaluse heita pilk kõrgete valgete kaldakaljude vahel looklevale jõele, mis oli tihedalt täis tipitud kanuu- ja kajakisõitjaid. Pärast seda, kui me ühes peatuskohas ülevalt serva pealt alla jõeni matkasime ja siis pool tundi sealt üles tagasi rühkisime, sulas esialgne entusiasm kuuma päikese ja 30-kraadilise kuumuse käes märgatavalt ja otsustasime peatuda veel ainult kõrgema reitingu osaliseks saanud belvederede juures. Kõige viimaseks peatuseks oli Pont-d’Arc ehk looduslik kaarsild üsna meie kämpingu lähedal. Olime sarnaseid näinud ka Sloveenias, kuid tänane ületas neid mitmekordselt oma suurusega.
Jõudsime veel ettenägelikult külastada ühte Lidlit, sest homme on pühapäev ja valdav osa toidukauplusi suletud. Seejärel loputasime päevase väsimuse jões ujudes maha ja tegime valmis plaani homseks. Prantsusmaa lõunaosaga tuleb homme hüvasti jätta, õhtuks jõuame juba sadakond kilomeetrit põhjapoole.
Pühapäev. 3. juuli 2011
Kell 11 hommikul saime oma kraami autosse ja asusime teele, isegi veel täpselt teadmata, mis meid täna ees ootab.
Esimesena oli plaanis külastada keskaegset linnakest nimega Thines. Selle koha leidmisega tekkis eile väike probleem, sest map&guide sellise nimega kohta ei tundnud. Selle asemel oli olemas koht nimega Malarce-sur-la-Thines. Kuna selle asukoht tundus Michelini reisijuhi kaardi järgi õige olevat, panime selle navis esimese sihtpunktina sisse. Mägiteed sinna olid käänulised ja läksid järjest kitsamaks. Nad pakkusid muidugi ka kauneid vaateid, aga väga kitsastel ilma barjäärita teedel sõites jään ma kõrvalistmel üsna vagaseks ja hoian pingsalt ukse kohal asuvast käepidemest kinni :). Pole parata, ei oska ma nautida kuristiku serval kihutamist. No ja ega me TEGELIKULT ei kihutanudki :)…
Lõpuks jõudsime ühte eriti kitsast teed pidi sihtpunkti pärale, kuid see paistis küll kõigest paari majaga küla olevat. Oma napis prantsuse keeles pärisin ühe maja rõdul olevalt papilt, kes meie tegemisi suure huviga pealt vaatas, et kus asub kirik. Puhkavaks hollandlaseks osutunud papi seletas heas inglise keeles, et õige Thines asub siit kümmekond kilomeetrit eemal. Püüdsime siis navist leida õige Thinesi üles, see aga polnudki nii lihtne. Lõpuks leidsime koha Malarce-sur-la-Thines/Thines. See siis oligi see õige koht. Veel hea hulk käänulisi teid ja saimegi ära näha väga väikese vana külakese ja selle keskel asuva 12. sajandil ehitatud kiriku. Kiriku kõrval oli küla surnuaed vanade haudadega. Muidugi oli ka uuemaid, kuid tundus, et väga palju elanikke selles külas praegu enam pole. Ekslemine ja otsimine tasus vaeva, sest tegemist oli väga eheda ajalooga ja omal moel kordumatu külakesega.
Raskesti leitud Thinesist oli veel raskem minema saada. Navi pakkus välja ühe pisikese tee, mille me väikeste kõhkluste järel üles leidsime. Tee läks ikka kitsamaks ja kitsamaks. Ühes kohas tuli meile vastu Saksamaalt pärit väikeauto. Meie taga oli Belgia auto. Selleks, et üksteisest mööda pääseda, tuli Saksa autost veidi pahura moega neiu, avas õnneks elektrita karjavärava ja nende auto sõitis sellest sisse. Pääsesime neist mööda, kuid veidi edasi sõites lõppes tee ära. Selles kohas, kus nii navis kui map&guides oleks pidanud minema harutee paremale, polnud kunagi mingit teed olnudki… Pöörasime otsa ringi ja sõitsime mööda tuldud teed tagasi. Õnneks sel korral meile keegi vastu ei tulnud. Tundus, et navigatsiooniseadmed juhatavadki turiste üliväikestele teedele, kuhu paberkaartide ajastul ükski võõras ei sattunud. Uuesti Thinesi juures tagasi, otsustasime valida teise väikese tee, mis pidi 7,2 km pärast kuhugi välja jõudma. Tuli välja, et see on nii uus tee, et kumbki meie naviseadmetest ei teadnud seda teed. Õnneks jõudsime täitsa õigesse kohta välja ja jätkasime teed juba mööda korralikke maanteid.
Peatusime korra ühel ilusa vaatega mäekurul, jätsime marsruudist välja liiga kaugel asuva kose ja jõudsime tänasesse kämpingusse üsna varakult. Pidin mitu tundi tööd tegema, sest 5. juulil on töötajatel palgapäev. Saime siin ka internetti, nii et tööasjadega on asi nüüd korras.
Tänane väga hõreda asustusega kämping asub mägedes rohkem kui 700 m kõrgusel. Kui päike paistis, oli päris palav. Nüüd on päike metsa taha vajunud ja ilm meenutab tavalist eesti suveõhtut oma jaheduse ja putukatega. Miski ei viita sellele, et oleme üle 2500 km lõuna pool.
Esmaspäev, 4. juuli 2011
Hommik oli üsna sombune ja sooja vaid 14 kraadi. Seega panime üsna kärmelt laagri kokku ja sõitsime Mont Mezenci poole, kus oli plaanis esimene matk.
Mont Mezenci piirkond paistab olevat populaarne suusatajate hulgas. Lugesin reisijuhist, et siinses ümbruses on talvel rohkem kui 100 km murdmaaradasid. Loomulikult on suvel siin väga palju matkajaid. Mõned alustasid oma matka Les Establesi külast, meie sõitsime ikka autoga metsa äärde välja, nii et jalgsi jäi meil minna ehk paar kilomeetrit, mille jooksul tõusu on 245 meetrit. Siinne floora pidi olema asjatundjate jaoks väga huvitav ja liigirikas. Meie eriti suured asjatundjad ei ole, aga tore oli kohata siin meile hästi tuttavaid taimi, näiteks kullerkuppe ja karikakraid.
Mezenci mägi on vulkaanilise päritoluga, kuid tänapäeval ta enam väga tüüpilist koonust ei moodusta. Praegu on tal kaks teineteise lähedal asuvat tippu, üks 1749, teine 1753 meetrit kõrge. Vaated olenevad ilmast ja jälle oleks olnud võimalus näha Mont Blanci. Samuti oleks hea nähtavuse korral näinud Le Pilat mäge, mille tipust me mitu päeva tagasi Mont Mezenci poole vaatasime.
Käidud-nähtud, sõitsime autoga ca 20 km edasi Gerbier-de-Jonci mäe suunas. See oli hoopis teistsugune mägi, millest üles ronimine eeldas korralikke matkasaapaid, matkakeppi ja kõrgusekartuse puudumist. Võimalus mäele pääseda maksis 2 eurot ja selle eest oli enam-vähem iga meetri peale maalitud sinine nool ning paljudesse kohtadesse raiutud astmeid ning kinnitatud astmelaudu. Sellele vaatamata kohtasime oma teel mitut eakamatest inimestest koosnevat või lastega seltskonda, kes olid nii üles- kui allaminekuga tõsiselt hädas. Mäe tipust avanes tavapärane miljoni-dollari-vaade ümbritsevatele mäeahelikele ja seekord boonusena ka lähenevale vihmapilvele.
Tagasi alla jõudnud, selgus, et Gerbier-de-Jonci mäe kõrval on Loire jõe läte. Kuna vulkaanilise päritoluga mägi koosneb tahkunud laavast, laseb see vett läbi. Jõudnud mäe all asuva vettpidava graniidikihini, väljub vesi maa seest allikatena, millest saab kokku jõgi. Kuna allikaid on mitu, pidavat kestma lõputud vaidlused selle üle, milline neist saab au ja kuulsuse endale. Igatahes sellest kohast, kus asus lätet tähistav tekst, täna tilkagi vett ei tulnud.
Teel tänase kämpingu poole jäi meie teele d’Issarles’i järv, mis on tekkinud järjekordse vulkaani kraatrisse. Päris täpselt ümmargune ta pole, ühtpidi diameeter 1000 m, teistpidi 1200 m. Kirjade järgi oleks ta pidanud olema safiirsinine. Meie seda kaunist värvi ei näinud, sest taevas oli pilves ja vihma hakkas sadama. Õnneks oli kämpinguni veel paarkümmend kilomeetrit, nii et sõitsime saju alt läbi ja nüüd on jälle päris soe ja mõnus õhtu.
Oleme kämpingus Loire jõe kaldal mõne kilomeetri kaugusel Le-Puy-en-Velay linnast, kus on homme päris palju huvitavat vaadata.
Teisipäev, 5. juuli 2011
Öö oli päris jahe, nii 13-14 kraadi võib-olla. Kuna õhtul oli taevas pilvine, ei mõelnud me sellele, kustpoolt päike tõuseb. Hommikul selgus, et paistab telgi peale. Aga oligi paras aeg tõusta ja sõita mõne kilomeetri kaugusel asuvat St-Michel-d’Aiguilhet vaatama.
Kuni 1963. aastani ei teatud, kuidas oli tekkinud selline kitsa koonuse kujuline mägi, mille otsa juba 10. sajandil ehitati esimene väike pühakoda. Peale veealuse vulkaani purset 1963. aastal Islandil selgus ka d’Aiguilhe tekkelugu.
Kuna Le-Puy-en-Velay oli palverändurite sihtpunktiks ja lisaks sellele asub ta ühel Santiago de Compostela marsruutidest, tekkis seoses palverändurite rohkusega vajadus siinseid pühakodasid laiendada. Nii on ka Saint-Micheli kabelit 80 meetri kõrguse laavamäe tipus laiendatud nii palju, kui mäetipp vähegi lubas. Arhitektuuriliselt on imekspandav väikese pindala oskuslik ärakasutamine. Pühakoda sisaldab väikest väljapanekut pühadest reliikviatest, mis leiti 1955. aastal altari rekonstrueerimistööde käigus. Et puidust krutsifiksi, kangatükikesi ja elevandiluust karbikest mitte kahjustada, rääkis giidineiu meile nende leidmise lugu ja valgustas pühasid säilmeid vaid lühiajaliselt taskulambiga. Meie põlvkonna eestlastel tekivad „pühadele reliikviatele“ mõeldes muidugi omad assotsiatsioonid, mis on seotud filmiga „Viimne reliikvia“. Matsid jäävad matsideks…:)
Seejärel jalutasime mööda keskaegseid tänavaid Le-Puy-en-Velay katedraali poole. Kuumal keskpäeval jäi meie teele üks kena brasserie, kus oli mõnus värskendada ennast külma vaadiõllega. Vaatamata turistide hordidele maksis täiesti viisaka suurusega õlu ainult 2,20 eurot. Katedraal oli lühidalt kokkuvõttes võimas. Peasissepääsuni jõudmiseks tuli minna mööda tänavat ülesmäge ja mööda treppe üles. Kuna ka see pühamu on ehitatud mäe otsa, on tema peasissepääsupoolne osa kahekorruseline, olles arhitektuuriliselt seega väga eriline.
Katedraal oli nii väljast kui seest tugevate bütsantsi mõjudega.
Külastasime ka katedraali kõrval asuvat siseõue, kus tekitas elevust Navitrolla stiilis skulptuuride kasutamine ülemise karniisi dekoreerimiseks. Tundus, et vaatamata pühale paigale on lubatud ka väike eluterve huumor.
Le-Puy-en-Velay on kuulus oma käsitsi valmistatud pitside poolest. Sattusime ühte suveniiripoodi, kust ostsime kaasa väikese pitsliniku ja mammale pudelikese raudürdilikööri nimega Verveine, mis on samuti kohalik salajase retseptiga spetsialiteet.
Teel tänase kämpingu poole vaatasime üle Garabiti raudteesilla, mille ehitas aastatel 1882-1884 Gustave Eiffel koos inseneri Leon Boyeriga. Sild on 564 meetrit pikk ja vaatamata tohutule hulgale betoonile ja metallile mõjub kergelt ja elegantselt.
Silla ehitamine andis Eiffelile palju kogemusi, mis hiljem realiseerusid Eiffeli torni ehitamisel.
Tänases kämpingus tegime plaane viimasteks päevadeks Prantsusmaal, sest tahame enne Eestisse tagasipöördumist mõned päevad Horvaatias mere ääres „supelsaksa“ teha.
Kolmapäev, 6. juuli 2011
Mägedes, kus me viimasel ajal viibime, paistab olevat üsna tüüpiline, et niipea kui päike metsa taha vajub, läheb jahedaks ja ööd on viluvõitu. Täna hommikul oli jälle ainult 14 kraadi sooja.
Oleme Auvergne vulkaanilise päritoluga mägede piirkonnas, mis omakorda jaguneb veel väiksemateks piirkondadeks. Täna oleme Cantali mägedes, mille kõrgeimad ja kaunimad tipud on Puy Griou ja Puy Mary. Piirkond on üsna suur ja raske oli otsustada, kuhu minna ja mida vaadata. Lõpuks valime Michelini reisijuhi abil välja ühe marsruudi, mida mööda liikudes jääme lootma osaliselt teeäärsetele viitadele ja reklaamidele.
Esmalt suundusime Puy Griou poole. Umbes õigesse kohta kohale jõudnud, ei taha autost väljagi minna, sest taevas oli täis halle madalaid pilvi, mille sisse kadusid mäetipud. Pole mõtet pikka maad maha kõndida, et üleval pilve sees olles külmetada ja mitte midagi näha.
Otsisime võimalust väikeseks matkaks. Tegime peatuse linnakeses nimega Vic-sur-Cere, kus leidsime Office de Tourisme ja sealne töötaja soovitas meile kohalikku matkarada, mis viib jõeäärsesse kanjonisse ja sealt edasi kose juurde. Umbes pooleteisetunnine matk oli täpselt paras, et nahk soojaks saada. Jõeäärsed kõrged kaljused kaldad olevat 19. sajandil nii populaarne objekt olnud, et Pariisist korraldati siia eraldi reise. Kaljude vahel mõnusalt niiskes õhus, kuhu päike ei paista, jalge ees voolamas kristallselge vesi – tõesti oli tore koht.
Veidi edasi minnes jõudsime Cascade de la Roucolle koseni, aga praegusel aja see eriti võimsat vaatepilti ei pakkunud. Turismibüroo naine hoiatas meid, et vett sealt ei tule, aga natuke ikka tuli.
Veidi edasi sõitnud, sattusime keskaegse Pesteilsi lossi juurde.
See on eraomanduses ja praegugi elavad elanikud sees. 7,50 euro eest oleks pääsenud lossi sisse, aga otsustasime selle peale aega mitte kulutada. Ilm oli läinud ilusamaks ja tahtsime kusagile mäetippu ronida.
Edasi viis meie tee mööda mäeharju, kust avanesid imepärased vaated ümbritsevatele mägedele, siis piki Jordanne jõe orgu ja lõpuks hakkasime lähenema Puy Maryle. Tee hakkas kerima üles Pas de Peyroli kuru poole, mis asub 1588 m kõrgusel. Tee sinna on populaarne jalgratturite hulgas. Nende jaoks on lõpupoole asfaldi peale kirjutatud, mitu kilomeetrit kuruni on jäänud. Päris hull pingutus on jalgrattaga nii kõrgele sõtkuda.
Pas de Peyroli juurest algab tee Puy Mary tippu. Matkarajaks ei saa seda kuidagi nimetada, sest umbes 500-meetrine tee 200-meetrise tõusuga on sõna otseses mõttes asfalteeritud. Juba eemalt autoga lähenedes nägime mäe tipus tervet karja sipelgasuurusi inimesi. Kuna sinna on üsna lihtne minna, siis paistab see olevat ülimalt populaarne retk.
Ka mööda treppe ja siledat teed minnes tuli vahepeal ikka seisatada ja hinge tõmmata, enne kui jõudsime 1787-meetrise mäe harjale. Vaatepilt oli fantastiline: mäeahelikud, orud, metsad, sinine taevas ja valged pilved… Tugev tuul ka lisaks.
Mööda mäeküürusid viis ahvatlev matkarada kõrvalasuva Puy de Peyre-Arse tippu, mis on isegi veidi kõrgem, 1806 m. Kahjuks oli kell juba liiga palju, et seda matka ette võtta.
Panime järgmise kämpingu koordinaadid navisse sisse ja sõitsime tema poolt valitud ilmselt lühimat teed pidi kämpingusse. Ühe auto laiuse asfalttee ääres vahtisid lehmad meid ammuli sui, sest väga tihti seal vist autosid ei sõida :). See on see GPS-i ja navi-ajastu…
Neljapäev, 7. juuli 2011
Jätsime eile õhtul toolid välja, sest ilm oli ilus, kuigi jahe. Hommikul kella 6 paiku kuulsime äkki vihmakrabinat ja Viljar tormas välja toole ja oma saunalina telgi alla varju toimetama. Paar tundi hiljem hommikusöögiks valmistudes hakkas vahepeal vaibunud vihmasadu uue hooga peale ja seekord valas ikka korralikult. Esimest korda oli tõsiselt kasu kevadel ostetud suuremast telgist, kuhu mahume hädapärast laua ja toolidega sisse.
Seegi vihmahoog läks lõpuks üle. Pakkisime oma laagri kiiresti kokku ja asusime teele Pavini järve poole, kuhu oli ca 45 kilomeetrit. Lootsime väga, et kirde pool, kuhu me liigume, on ilm parem.
Pavini järv on üks mitmest vulkaanikraatrisse tekkinud järvest, mis on üpris ümmarguse kujuga. Ümber järve kulges mõnus matkarada. Vaatamata hallile taevale oli järve vesi hämmastavalt sinine. Ilm oli umbes nagu Eestis mõnusal septembripäeval, õhk oli hästi niiske ja sooja 14 kraadi.
Järgmisena oli plaanis külastada Muroli keskaegset lossi. Piletikassa juures selgus, et juulis ja augustis toimub neljal päeval nädalas, sealhulgas ka neljapäeval, nn „animeeritud külastus“, kus näitlejad etendavad keskaegset elu lossis. Pilet maksis 9,80 eurot ja etendus toimus loomulikult prantsuse keeles, seega pöördusime üpris nördinult ringi ja lonkisime mäest alla. Teele jäi linnakese park, kus vaatasime roosipeenraid ja puid, mille hulgas olid ka kaks sekvoiat. Iidsete ameerika sekvoiadega võrreldes olid need muidugi poisikesed, aga varem polnud me neid puid näinud.
Järgmise peatuse tegime Chamboni järve ääres, sest mägedesse pole mõtet minna, kui kõik tipud on mattunud pilvedesse. Ka see järv oli vulkaanilise päritoluga. Järve kaldale oli tehtud õpperada laudteega. See viis välja päris huvitava installatsioonini, kus raudvoodid olid kinnitatud järve põhja, igaühel põrandalamp kõrval. Seda oli päevalgi huvitav vaadata, seda enam võib vaatepilt olla müstiline, kui õhtul süttivad päikesepatareidega põrandalambid.
Sõitsime edasi kuulsasse spaa-linna nimega Mont-Dore. Siinseid termaalveeallikaid kasutati juba enne roomlasi ja muidugi ka roomlaste ajal. Prantsusmaa koorekiht sai siia tervisevetele sõitma hakata alles 19. sajandil, kui rajati maanteede võrk. Michelini reisijuhi andmetel oleks pidanud toimuma 19. sajandil ehitatud termides 4 korda päevas giidiga ekskursioon. Kohapeal selgus, et neid on siiski 2, kell 14.00 ja kell 15.00. Kell hakkas saama 5… C'est la vie :) Vaatasime natuke tänapäeva supelsakste elu piinlikult korras soliidses kesklinnas ja jooksime järjekordse vihmahoo eest autosse peitu.
Pidime tänaseks lõplikult loobuma plaanist minna Mont-Dore kõrgeimale tipule Puy de Sancyle. Jäime kämpingusse veidi väiksemasse spaa-linna La Bourboulesse ja proovime homme hommikul uuesti mägesid vallutada.
Reede, 8. juuli 2011
Eile õhtul pidime peale kämpingusse jõudmist veidi aega autos istuma, et oodata vihmasaju üleminekut. Panime kuivemat hetke kasutades ruttu telgi püsti ja sättisime oma laua ja toolid kohe telgi alla, sest iga natukese aja tagant tibutas ja oli päris jahe. Kuna olime maksnud 3 eurot elektri eest, kasutasime seda muu hulgas fööniga oma külmetavate jalgade soojendamiseks ja natuke märjaks saanud padja kuivatamiseks :)
Hommikul oli ilm jälle ilus, kuigi sooja oli vaid 12 kraadi. Otsustasime minna Prantsusmaa keskosa kõrgeimat tippu Puy de Sancy’d vaatama, mis meil eile halva ilma tõttu ära jäi. Autoga saime ca 1350 m kõrgusele, sealt edasi viis tõstuk umbes 1750 m kõrgusele ja siis puust trepp 1886 meetri kõrgusele mäetippu, kuhu olid ehitatud puidust platvormid korralike piiretega ja infotahvlitega ümbritsevate mägede kohta. Ühest küljest on see natuke naljakas, et Puy Mary tippu viis asfalttee ja Puy de Sancy tippu puidust trepid, kuid nähes, kui palju eakaid inimesi ja väikeste lastega peresid neid tippe külastavad, on ju tegelikult tore, et nad nii kättesaadavad on.
Tunglesime veidi aega koos teistega platvormil ja siis otsustasime veel mõned ümberkaudsed tipud läbi käia. Ühelt neist avanes lõpuks see vaade, mida võib julgelt nimetada „hingematvaks“. See oli tohutu avarus, mida ei varjanud ükski suurem mägi, roheliste, hallide ja kollaste toonide kooskõla, sinna sekka mõned sinised järvesilmakesed, sinine taevas, pilved ja veel miski, mis muutis vaatepildi tohutult avaraks ja ülimalt harmooniliseks. Istusime maha ja nautisime vaadet, mida kahjuks ei ole võimalik tema täielikus ilus fotole püüda.
Jälle tõstukiga alla tagasi jõudnud, ootas meid mõnekümne kilomeetri kaugusel juba järgmine mäetipp Puy de Dome, mis on neist kolmest kõige madalam oma 1465 meetriga. Dome mäed on Auvergne vulkaanide rahvuspargi kõige nooremad ja Puy de Domelt avaneb hea vaade vulkaanide reale.
Reisijuhist lugesin, et mäele viib üles tasuline autotee, kohe tipu kõrval on parkla. Kuna meil oli plaanis jalutada peale mägesid kõrvalasuvas Clermont-Ferrandi linnas, mida nimetatakse Auvergne pealinnaks, otsustasimegi sõita autoga üles. Mäe jalamil selgus, et see tee on hetkel suurte ümberehituste tõttu suletud. Ega siis midagi, matkasaapad jalga ja mööda muularada mäkke. Tõusu oli ca 400 meetrit ehk siis umbes 133-korruselise maja ülemisele korrusele. Mind võttis ikka väga lõõtsutama. Päike paistis ja palav oli ka. Tippu jõudnuna on aga alati hea meel, et sai ikka tuldud, sest vaated kompenseerivad kogu vaeva. Dome mäed on tõesti seni nähtuist kõige rohkem vulkaanide moodi.
Jõudsime ringi jalutades ühe ausambani ja infotahvlilt saime teada, et see on püstitatud lendurile nimega Eugene Renaux. Nimelt panid Clermont-Ferrandist pärit vennad Michelinid (justnimelt selle kuulsa rehvifirma asutajad) 1908. aastal välja auhinna 100 000 franki lendurile, kes lendab Pariisist Puy de Dome’le vähem kui 6 tunniga, pardal 75-kilogrammine reisija. Eugene Renaux tegigi selle teoks, sooritades lennu 5 tunni ja 11 minutiga. Lennukid olid muide tol ajal ikka väga algelised „moosiriiulid“…
Kuna Puy de Domel käimine võttis planeeritust tunduvalt rohkem aega, jätsime Clermont-Ferrandi vaatamata ja peale toidupoe külastamist sõitsime tänasesse kämpingusse. Homme alustame sõitu läbi Itaalia Horvaatiasse, et seal mere ääres päikest võtta ja ujuda.
Laupäev, 9. juuli 2011
Viimane kämping Prantsusmaal asus ühes väikelinnas, oli praktiliselt tühi ja veidi ülehinnatud. Suured lehtpuud, mis seal kasvasid, olid millegipärast väga palju kollaseid lehti langetanud, nendega oli kaetud kogu maapind nagu hilissügisel.
Meil oli täna vaja sõita ca 650 kilomeetrit, seetõttu otsustasime kasutada ainult kiirteid, mis siinkandis on tasulised. Mõned aastad tagasi oli kiirteemaks ca 1 EEK kilomeetri kohta. Täna maksime 650 kilomeetri kohta 53 eurot, seega 8 eurosenti ehk umbes 1,30 EEK-i.
Omapärane kogemus oli tänane üle Alpide sõitmine. Prantsusmaa poolt lähenedes sõitsime mööda orgu, kahel pool kõrged mäed. Tee tõusis tasapisi 1300 meetri kõrgusele ja siis jõudsime Frejusi tunnelini. See on 13 kilomeetrit pikk tunnel, millest pool asub Prantsusmaal ja pool Itaalias. Tunnel teeb Alpidest ülesõidu ikka väga lihtsaks ja kiireks, võttes paraku ära ka kõik elamused, mida kõrgetest mäekurudest ülesõit pakub. Ainus suurim elamus oli hind tunneli läbimise eest: 36,80 eurot!
Poole maa peal on info Itaalia piiri kohta, maanteel pisike jõnks ja tunneli kujundus pisut teistsugune kui Prantsuse poole peal. Hea, et tunneliehitajad teine teisest otsast alustades ikka enam-vähem ühe koha peale välja jõudsid :)
Itaalia kiirteedel Torinost ja Milanost mööda kihutades jõudsime Iseo järve kaldal asuvasse kämpingusse. See väike tundmatu nimega järv, mis asub Como ja Garda järve vahel, osutus tihedalt asustatud turismipiirkonnaks, mis võttis meid vastu 31-kraadise soojusega. Järv on helesinise veega ja võimsate kõrgete kaljuste kallastega.
Mahutasime end tüüpilise tiheda asustusega Itaalia kämpingu väikesele platsile kenasti ära, käisime järves ujumas ja nüüd valmistame õhtusööki ja vaatame, kuidas naabrid ümberkaudu ennast üles löövad, et laupäeva õhtul „välja“ sööma minna.
Pühapäev, 10. juuli 2011
Hommikul selgus, et meil oli platsiga väga vedanud, päike ei paistnudki telgi peale. Käisime peale ärkamist veel korra Iseo järves ujumas ja siis asusime teele Garda järve suunas, mis asus ca 40 kilomeetri kaugusel. Suurema osa teest liikusime edasi päris kiiresti. Ainus viivitus tekkis esimeses teele jäänud bensiinijaamas, kus meil ei õnnestunudki krediitkaarti kasutades bensiini võtta. Bensiinijaamad on iseteenindusega ja me jäime hätta itaaliakeelsete juhenditega. Õnneks ei olnud paak veel päris tühi.
Garda järvele lähenemisest andis märku tihenev ja aeglustuv liiklus. Kogu aeg oli tunne, et teel on mingi takistus, remont või avarii, millest on tingitud seisakud ja üliaeglane edasiliikumine. Lõpuks, kui olime umbes tunni ajaga vaid mõne kilomeetri edasi saanud, pöörasime järjekordsesse bensiinijaama, kus saime siiski 50-eurose kupüüriga oma auto ära tangitud. Selle aja peale oli ka liiklus veidi kiiremaks muutunud. Ilmselt sattusime pühapäeva hommikul lihtsalt tipptunnil järve poole liikuma. Otsustasime mitte sõita järve põhjatippu Riva del Gardasse, vaid käia umbes poole järve peal ujumas ja siis pöörduda tagasi. Järve vesi oli puhas, helesinine ja piisavalt soe, et mõnusalt veidi aega lainetes hulpida.
Järgmisena oli meil plaanis minna Sirmionesse Garda järve lõunakaldal, mida Tiina soovitas külastada. Me polnud varem sellest linnast midagi kuulnud. Turistide rohkuse järgi võis arvata, et teised küll on kuulnud :). Sirmione vanalinnale lähemal asuvad parklad olid pilgeni autosid täis ja me pidime üle kilomeetri 35-kraadises kuumuses edasi-tagasi kõmpima, et näha, millega siis tegemist on.
Linnake asub imekitsa poolsaare tipus. Paistis, et koha ajalugu on seotud roomlastega. Sissepääs linna meenutas vallikraaviga kindlust ja linnamüüridest sissepoole jäid ilusate majadega külgnevad kitsad tänavad ja nende keskel mitu väikest väljakut. Loomulikult oli kõik, mis jäi silmade kõrgusele, suunatud turistidele: restoranid, kohvikud, suveniiripoed, jäätisebaarid (eriti populaarne artikkel tänase ilmaga!), ehte-, rõiva- ja jalanõudepoed jne. Linnake ise asub mõnesajameetrise läbimõõduga poolsaarel, mida ümbritseb helesinine Garda järve vesi. Ühel poolsaare küljel oli sadam lõbusõitude tegemiseks, teisel linna supelrand.
Sõime jäätist, jalutasime ringi ja lõpuks löntsisime tagasi auto juurde. Kell oli pool 4 ja vaja oli otsustada, millises kämpingus veeta järgmine öö. Otsisime sobivat nii Veneetsia kui Trieste juurest. Lõpuks leidsime, et Horvaatia kämpingusse, kus meil oli plaanis suvitada, on veidi alla 400 kilomeetri. Mööda kiirteid jõuame päris mõistlikul ajal sinna kohale.
Esmaspäev, 11. juuli 2011
Jõudsime kämpingusse õhtul kella 8 paiku. Meie sõbrad Tiislerid jõudsid siia juba laupäeval ja nende käest olime kuulnud, et rahvast on väga palju ja raske on head kohta leida. Pühapäeva õhtuks oli asustus veidi hõredamaks jäänud, saime endale päris hea koha, kust näeme puude vahelt ka merd.
Täna kohanesime hoopis teise elurütmiga kui meil siiani oli olnud. Kuni reedeni ei ole vaja hommikuti asju kokku pakkida ega kuhugi edasi sõita. Päev saab sisustatud ujumise, lugemisega ja enda elushoidmiseks vajalike toimetustega (söögi tegemine, söömine, nõudepesemine, asjade tõstmine ühest kohast teise, et nad ei oleks otsese päikese käes, poes käimine jms). Õhusooja on veidi üle 30 kraadi, merevesi on umbes 24 kraadi soe – elu nagu kuninga kassil :).
Pealelõunal tegime väikese treti mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Vrsari linna. Meie olime seal oma Horvaatia-reisi ajal juba käinud, Tiislerid aga mitte.
Huvitav oli see, et eelmisel korral me ei leidnud siin mitte midagi huvitavat, seekord tundus linnake väga vahemereline ja mõnus oma kitsaste tänavate, väikeste siseõuede ja imeliste vaadetega Vahemerele.
Käisime puuvilju ostmas hiljuti valminud supermarketis, kust leidsime endale laualambi, et õhtul elektrivalgusel raamatut lugeda. Siiani olime kasutanud gaasilampi, kuid kuna elekter on siin nagunii hinna sees, pole gaasilambi kasutamisel erilist mõtet.
Teisipäev, 12. juuli 2011
Eile õhtul käisime Tiislerite pool õhtust söömas. Aivo oli ostnud kanafileed ja tegi sellest oma imemaitsvat kanawokki. Täna õhtul võõrustasime meie, aga latt oli muidugi hoopis madalale asetatud – tegime Prantsusmaalt ostetud konservist paellat. Seejärel jalutasime Vrsari, et vaadata, mis toimub õhtul jahisadamas. Rahvast oli palju, restoranides palju külastajaid, mõned tänavamuusikud ja lõputu rida suveniire ja hilpe müüvaid putkasid. Suveniire me osta ei tahtnud, aga ringi jalutada, inimesi ja paate vaadata oli soojal suveõhtul väga mõnus.
Kolmapäev, 13. juuli 2011
Kolmas päev Aadria mere kaldal möödus nagu kaks eelmist. Keskpäeva paiku ulatas meie kämpingunaaber meile üle piirdeheki pudeli külma kohaliku valge veiniga. Võtsime selle kaasa ja ruttasime Tiislerite poole, et seda koos Scrabble-mänguga võimalikult külmalt ära pruukida. Tiislerid olid vahelduseks sõitnud Istria poolsaare keskosas asuvasse Pazini linna vaatama ja kahjuks ei jõudnudki me neid ära oodata. Selgus, et nad olid pikemalt ja põhjalikumalt Pazini ja selle ümbruse ette võtnud.
Kuna neile on tänane päev viimane enne kojusõitu, läksime õhtul kohalikku kalarestorani sööma. Toidud olid väga maitsvad, teenindus viimase peal ja arve täiesti mõistlik. Jäime õhtusöögiga väga rahule. Hiljem oma telgi poole kõndides nautisime päris tuulist, aga väga sooja õhtut, mida valgustas peaaegu ümmargune kuu.
Reede, 15. juuli 2011
Kuigi eilne hommik oli veidi vines, läks päeval taevas selgeks ja oli väga soe, üle 30 kraadi. Käisime palju kordi ujumas ja hoidsime ennast puude varju, et mitte nahka punaseks põletada. Õhtul vaatasime loojuvat päikest, mis enne silmapiiri taha jõudmist siiski pilvedesse kadus, hiljem käisime täiskuu valguses veel korra ujumas. Merevesi on umbes 25 kraadi soe, nii et vette on alati väga mõnus minna.
Eileõhtune tuulevaikus oli täna hommikuks asendunud päris korraliku tormiga. Telgi juurde ei olnudki seda mitte niivõrd tunda kui kuulda. Nagu lainete mühinat kuuldes arvata oli, ei olnud võimalik merre ujuma minna. Kastsime end tammiga eraldatud lasterannas siiski korraks vette ning hiljem, vahetult enne ärasõitu üritasime ühes varjulisemas kohas veelkord vette minna, aga mis võimatu, see võimatu.
Istria poolsaare kiirtee on aastaga päris tublisti edenenud. Tänu sellele ja ummikute puudumisele läbisime tänaseks planeeritud 550 kilomeetrit igati mõistliku ajaga ja jõudsime õhtuks paradiisiaeda. See on nimelt Kaumbergi kämpingu nimi: „Paradise Garden“.
Laupäev, 16. juuli 2011
Kaumbergi kämping asub väga ilusas kohas Alpi eelmäestikus. Nagu Austrias ikka, on kas siin majad kaunistatud lilledega ja kõik on väga puhas ja korras.
Heas mõttes üllatavad olid siinsed tualetid-pesemisruumid – suured, soojad, läikivate kahhelplaatidega kaetud seinte ja põrandatega, korraliku santehnikaga… Üllatuslikult oli kogu selle luksuse juures nõudepesuvannide soe vesi tasuline. Peale 50-sendilise sisestamist näitas mõõdik, et võime kasutada 21 liitrit kuuma vett. Lobistasime mis jaksasime, aga üle 7 liitri ei osanud kuidagi oma 2 taldriku, panni ja kastruli pesemiseks ära kulutada.
Eilne õhtu oli päris jahe, nii et pidime üle hulga aja soojemad riided välja otsima. Uni on jahedamas kliimas muidugi hoopis kosutavam kui Vahemere ääres.
Pool 10 hommikul hakkasime sõitma, et Austriast läbi Slovakkia, sutsukese Tšehhi ja poole Poola normaalsel ajal Varssavisse Wokki jõuda.
Pühapäev, 17. juuli 2011
Jõudsime kämpingusse veidi enne 7, nii jäi meil piisavalt aega, et süüa teha, fotoaparaadist viimased pildid läpakasse tõmmata ja reisikiri stiiliparandusteks üle lugeda. See oli mingil moel ka sellesuvise reisi kokkuvõtte tegemine. Jäime väga rahule sellega, et võtsime ette suhteliselt väikese piirkonna Prantsusmaal, mille kohta me varem midagi ei teadnud. Reis oli hea rütmiga ja hästi tasakaalus, nägime nii linnasid kui loodust, nii mägesid kui jõgesid-järvesid, saime nii soojemaid kui jahedamaid ilmu, lõpuks veel päikest ja Vahemerd. Reisi pikkus oli täpselt paras selleks, et täna rahulikult koju tagasi sõita ja homme tööle minna.
Tavaliselt oleme hommikul ärganud kohaliku aja järgi kell 8. Kuna täna seisab ees 900-kilomeetri pikkune sõit, oli minu ülesandeks panna telefoni äratuskell 7-ks äratama. Raske oli küll tavalisest varem üles tõusta, aga eesmärk pühitseb abinõu. Käisime duši all, tegime kohvi ja praadisime mune, sõime, pakkisime laagri kokku, istusime autosse ja imestasime, kuidas me nii ruttu valmis saime. Kell oli 8.05. Selge! Minu telefonis on eesti aeg! Me ärkasime kohaliku aja järgi kell 6! Sellepärast siis oli nii raske silmi lahti saada :) Aga tänu sellele jõuame tund aega varem koju, kus meid ootavad mamma ja Tuuli pere.
Enne kui Riia külje all nina Eesti poole keerata saime, suutis läti politsei meid šokeerida. Riia ringteel oli mitmes kohas teeremont. Viimane neist algas umbes 6 kilomeetrit enne ringtee lõppu. Asfalt oli üles võetud, tee tolmas ja ees paistis lõputu rodu seisvaid autosid. Vaatasime arvutist, et kui Jugla kaudu ringi sõita, tuleb 6-7 kilomeetrit lisaks, aga saab vähemasti edasi liikuda. Pöörasimegi Riia poole viivale teele, kus läti politsei peatas järjest kõiki autosid. Politseinik küsis autodokumente, vaatas auto aknast sisse ja küsis siis vene keeles: „Noh, kas ei oska Eestisse sõita?“. Viljar ütles, et seal on ummik, sõidame ringi. Politseinik selgitas pahaselt, et ummik on ainult pool kilomeetrit ja ega me midagi sellega ei võida. Küsisime hämmeldunult, miks siis Jugla kaudu sõita ei või? Selle peale politseinik kehitas õlgu, ütles, et võib küll ja andis dokumendid tagasi.
Mis iganes põhjusel see kinnipidamine ja dokumentide kontroll seal toimus, mulle ei mahu pähe, mis on ühel politseinikul pistmist sellega, miks me Riia poole sõidame, mitte Eesti poole! Võib-olla ma tahtsin poodi minna, võib-olla otsustasime vanalinnas jalutada, võib-olla läheme kellelegi külla…! Täiesti uskumatult ebaviisakas käitumine! Ajaski une silmast ära :) Veel paar tundi sõitu ja oleme jälle kodus.
